Ajakirjanik Kaupo Meiel purskas Vesuuvile

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaupo Meiel on seda meelt, et luuleraamat tuleb kätte võtta puhta hinge ja pestud kätega.
Kaupo Meiel on seda meelt, et luuleraamat tuleb kätte võtta puhta hinge ja pestud kätega. Foto: Urmas Luik

Raamatu pealkiri on “Pursata Vesuuvile”, alapealkirjaga “Ajaluulet ja autori märkusi”.

Tegu on Pärnu Postimehes ajakirjaniku leiba sööva Kaupo Meieli neljanda raamatuga, kuigi selles trükitud vabavärsilistest luuletustest ei nähtu, et autori kõht oleks alalõpmata korralikult täis. Millest muidu raamatus nii palju kujundeid köögist ja köögiaknast, toorest popkornist, tomatist, peekonist ja soolast tõdemuseni, et suvepealinnas “kõik kohad on kinni, midagi on vist lahti”.

Ometi pole Meieli seekordne trükis nii naljakas kui paar eelmist, nagu “Eesti elulood” (2008) või “Mu sokid on terved” (2010). “Pursata Vesuuvile” on naljakale pealkirjale vaatamata tõsine kirjasõna, kohati isegi kaeblik ja kurb, kuigi kirjutamislaadilt ikka kaupomeielilikult ulakas ja täidetud “luulevorminduses teravmeelsustega”, nagu autor ise ütleb. Üks selline kõlab näiteks nõnda: “… kuuendal paradiisiringil sain esimestelt ringiga pähe.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles