Loodusvaradega üsna kasinalt õnnistatud Islandi suurim maapõueväärtus on teadagi üliodav energia. Maju saab volilt kütta vulkaanisoojaga, elektrit jahvatakse juurde rohkest vee-energiast.
Island: vooruse varjuküljed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just muust Euroopast tublisti soodsamalt käes elekter on saareriiki meelitanud põhiliselt väliskapitalile tugineva energiamahuka tootmise, mille osa riigikauka priskendamisse on väljaspool kahtlust.
Islandi, ja sugugi mitte ainult Islandi, keskkonnakaitsjad on mures. Ambitsioonikas plaan rajada metallurgiakombinaat saare idaküljele ähvardab hävitada tubli tüki jää ja tule maa parimat loodusmaastikku.
Idee algatajate kavatsused näivad head ja õilsadki: Lääne-Islandil asuvad samasugused tehased (üks toodab alumiiniumit, teine ferrosiliitsiumit) on riigi majandust tublisti turgutanud, mis sest, et tooraine tuleb võõrsilt ja toodang läheb valdavalt samuti võõrsile.
Ida-Islandile kavandatava tehase puhul kõneldakse veel regionaalpoliitilisest aspektist: vist ühegi teise Euroopa riigi elanikel pole nii ränka pealinna lähistele voolamise tendentsi.
Suure tööstusettevõtte rajamisega loodetakse seda suundumust vähegi peatada, ehkki samal ajal jäetakse lisamata, et vabu töökäsi Islandil pole. Nii et küllap tuleks peale tooraine sisse tuua uue tööstusettevõtte töötajad.
Aga mitte see pole keskkondlastele probleem. Uus metallurgiatehas on energiaablas, vajab 770 megavatti ja eeldab seetõttu uue hiigelhüdroelektrijaama rajamist. Mis mure siis seegi: Islandi vee-energiast öeldakse aheldatud olevat vaid 10-15 protsenti.
Paraku pole täiendust selles piirkonnas mujalt võtta, kui rängalt loodust kahjustades.
Hüdrojaama asupaigaks on valitud Euroopa suurima liustiku Vatnajökulli põhjaserv.
Turbiinide janu kustutamine nõuab Islandi ühe suurima liustikujõe vee juhtimist teise ning hulga veehoidlate rajamist. Viimastest suurim ujutaks üle 57 ruutkilomeetrit, väiksemad kaheksa-üheksa veel 10-20 ruutkilomeetrit.
Ehitada tuleks kümmekond tammi, millest suurim oleks 190 meetrit kõrge ja 770 meetrit pikk. Vee juhtimine turbiinidele vajab 40kilomeetrist tunnelit.
Kogu oma ilust jääks ilma Islandi pikkuselt kolmas liustikujõgi - sügavas, Euroopa kauneimate hulka loetavas kanjonis voolav Jökulsa a Bru. Täielikult muutuks teisegi liustikujõe, keskjooksul 24 kilomeetri pikkuse Lögurinni järve moodustava Lagarfljoti nägu kuni suudmeni.
Üldkokkuvõttes puudutavad muutused 3000 ruutkilomeetrit ehk kolme protsenti Islandi maismaaterritooriumist.
Kahetsusväärseim on ehk see, et 32 ruutkilomeetrit taimedega kaetud maad jääks vee alla. Et selle kaotuse hinda tunnetada, peab olema Islandil elanud või vähemalt ringi rännanud.
Pinnase erosioon on ränk probleem kogu Islandile, eriti saare kõrgele keskosale. Rajatavatesse veehoidlatesse tuleks liustikujõgedest umbes 10 miljonit tonni setteid aastas.
Talveperioodil veetase langeb, aga sel ajal puhuvad kiltmaal rängimad tuuled, mis kannavad kuivanud setted liiva ja tolmuna laiali. Nii mattuks veelgi suurem taimestatud ala.
Toomas Jüriado, raadio Vaba Euroopa