Von Strykid käisid Tihemetsas esiisade jälgedel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tihemetsa mõisahoonesse kogunes 27 von Strykki neljast maailma riigist, enamik Saksamaalt, Shveitsist ja Kanadast, kaugeimalt tuli Theone Lempert - Aafrikast Namiibiast.

Von Strykkide järeltulijad kohtuvad iga kolme aasta järel, viimati saadi kokku 1998. aastal Lüneburger Heides. Seekordne kokkutulek oli Eestis juba teine, esimene leidis aset 1992. aastal.

Ametlikult võttis von Strykid vastu Tihemetsa metskonna ülem Väino Lill, kes pakkus külalistele kohvi endises Kärsu mõisas. Lill kinkis auväärsele suguvõsale kaks elupuud, mis istutati hiljem peapiiskop Jaan Kiiviti pühitsetud, äsja taastatud Riidaja kabeli parki.

Tihemetsa põllumajandustehnikumi elust pidas ettekande ja vastas küsimustele direktor Evald Tammsalu. Saarde valla ajaloo kirja pannud Karl Pettai pajatas mõisahoone ajaloost ja von Strykkide kalmistust, mis on rahvasuus tuntud Luise surnuaiana. Pühapaika on maetud suguvõsa 13 auväärset liiget, viimane matus oli 1916. aastal.

Kilingi-Nõmme linnapea Aivar Õun tutvustas von Strykkide järeltulijatele Saarde Katariina kirikut, pühakoja ajaloost rääkis diakon Tauno Kibur.

Wolf Dietmar von Stryk tuli Eestisse tagasi

Kõpu mõisniku Viljandis elav pojapoeg Wolf Dietmar von Stryk tegeleb agaralt perekonna ajaloo säilitamise ja taastamisega. Tema eestvedamisel taastati Riidaja kirik-kabel. Ta kirjutas ka raamatukese Tihemetsa perekond von Strykist, käsikiri on juba Saksamaal trükikojas, raamat valmib järgmiseks aastaks.

“Viimane Tihemetsa von Stryk oli Heinrich, ta suri 1930. aastatel. Kuigi ta oli kaks korda abielus, ei sündinud kummastki liidust järeltulijaid,” möönis Wolf Dietmar von Stryk. Tihemetsa otsene von Strykkide liin on seega välja surnud, siiski on kõik von Strykid ka Heinrichi sugulased.

Edasi rääkis Wolf Dietmar uhkusega oma vanaisast Alfred von Strykist, kes langes 6. jaanuaril 1919 Vabadussõjas. “Ta oli bolshevike vastu sõdiva Balti rügemendi teine adjutant,” teatas härra Wolf Dietmar.

Tema sõnade järgi seisab nende perekonna dokumentides pikk lõik selle kohta, kui raske aeg see oli, mil Eesti vabadust kaitsti. “Vanaema saadeti viie alaealise lapsega segastel aegadel kindlale Saksamaa pinnale, pärast sõda pidi ta naasma,” teadis Kõpu liini järeltulija.

1919. aastal sundvõõrandati Eesti Riigikogu otsuse kohaselt 24 mõisat. Strykkide vara läks samuti Eesti riigile, proua majanduslik olukord halvenes väga ja ta otsustas alaliselt Saksamaale jääda.

1920. aastaks oli mõisate aeg Eestimaal lõppenud. 1939. aastaks oli enamik baltisakslasi Eestist Saksamaale rännanud.

Perekond säilitab ajalugu

“Mina olen Kõpu von Stryki vanima poja otsene järeltulija, minu vendki on elus, nii et meie suguvõsa elutseb täiel rinnal,” tundis Wolf Dietmar uhkust.

Wolf Dietmar on autofirmas BMW automüüja ametit pidanud, nüüdseks pensionär, tema kolm last elavad Saksamaal.

Von Strykkide perekonnapäeva juurde tagasi jõudes mainib Wolf Dietmar, et kohal olevast 27 pereliikmest on otsesed, meesliini pidi von Strykid 13, terves ilmas on neid umbes 70, teised on abielu teel suursuguse perekonnanime omandanud.

“Riidajal asus meie perekonna tüvimõis, see pärines juba ordu ajast,” väitis Wolf Dietmar.

Hamburgi haldusnõunik Bernd Paul von Stryk lisas, et vanim inimene von Strykkide perekonnapäeval oli 88-, noorim 20aastane Harry Maximilian von Stryk, kes on alles abiturient.

Tema sõnade kohaselt ei ole see tänapäeval enam midagi erilist, kui perekonnanime ees seisab von. “Sakslaste jaoks kõlab see samamoodi kui Martin Müller kõrvalmajast,” naljatas rõõmsameelne nooruk Hesseni Liidumaalt Kasseli linnast.

Harry Maximiliani huvitavad suguvõsa juured väga, eelnevalt on ta kahel von Strykkide perekonnapäeval kaasa löönud. Eestis aga oli ta esimest korda. “Tulen siia kindlasti tagasi, võib-olla siis, kui ma juba ise isa olen ja oma lastele meie perekonna ajaloost räägin,” seletas Harry Maximilian õhinal.

Noormehe juttu kuulanud Bernd Paul von Stryk ütles, et on Eesti olukorraga hästi kursis. “Meie perekonnaliikmed reisivad meelsasti ka vaid oma perega Eestisse, mõisate käekäigu kohta vahetatakse informatsiooni pidevalt,” väitis ta.

Bernd Paul von Stryk tundis heameelt, et Saksa ajakirjanduski huvitub Eestist palju. Toimuvaga hoiab huvilisi veel kursis baltisaksa ühendus.

Eesti riik hoiab mõisahooneid

Baltisakslaste järeltulijaid rõõmustas, et sõja üle elanud mõisahooneid on väga hästi hoitud ja et paljusid restaureeritakse jõudu mööda. Kahetsusega tõdesid nad, et mõni hoonetest on kõige kaduva teed läinud.

Bernd Paul von Stryk käis välja hävinemise põhjuse: kui hooned ei leidnud kasutust, hääbusid nad aastatega. Paljud ehitised on säilinud tänu sellele, et neist on saanud koolimajad. Ta lisas, et on väga kallis vana mõisat elus hoida, tema eest hoolitseda, talle iluravi teha. Uusehitis tuleb kindlasti odavam.

Tihemetsa mõisahoones ringi vaadates tõdeb Wolf Dietmar von Stryk, et vanale hoonele on korrus peale ehitatud. “Minu meelest oli vana hoone arhitektuuriliselt ilusam, aga selle juurdeehituse tingis ruuminappus,” mõtiskles aadlisoost mees.

Bernd Paul von Stryk lisas, et tal on siiras heameel selle üle, et Eesti riik vanadesse hoonetesse investeerib. Tore on kogeda, et hoitakse ühist kultuuri.

Eesti riigi rahateemani jõudes poetab sõna sekka Aachenist pärit maamõõtja Dierick von Oettingen, tema naine Verena oli neiuna von Stryk.

Härra von Oettingen vaatab Luise surnuaia läheduses asuva Punapargi järve ääres ringi ja imestab, miks on siin kõik nii umbrohtu kasvanud.

Dierick von Oettingen on Eestis käinud kolm korda, esimene visiit oli 1982. aastal. Sellest “jääajast” on tal vaid halvad kogemused. “Õhkkond oli masendavalt rõhuv, igal pool kohtas vaesust,” kommenteeris Dierick von Oettingen.

Teisel külaskäigul 1991. aastal oli huvitav murranguaeg, siis elas veel isa Hans Jürgen, kes rääkis eesti keelt. Tänu temale suheldi palju ka kohalike inimestega. “Täna kohutab mind teie maa põllumajanduse hetkeolukord: nii paljud põllud on lihtsalt söötis,” muretses ta.

Aafrika von Stryk on eluga rahul

Theone Lempert, kelle vanaema oli Edda von Stryk, on sündinud Aafrikas Namiibias, mis varem oli Saksa riigi Edela-Aafrika asumaa, ning elab seal siiani.

Theone isa rändas Namiibiasse 1928. aastal, pärast seda, kui ta Siberi-kannatustest pääses. “Isa kolis Rügeni saarele. Ühel päeval külastas ta Hamburgis oma ema, tänaval jooksis talle ammune sõber järele ja küsis, kas ta ei tahaks Aafrikasse mõisavalitsejaks minna. Ta oli poissmees ning mõtles, miks mitte,” pajatas suguvõsa ajalugu Theone Lempert.

Aafrikas kohtus noor valitseja ühe kohaliku rikka perekonna koduõpetajannaga.

Theone Lempertil on kolm last ja lapselast.

Kõik lapsed on korralikud ametid omandanud ja tunnevad end Mustal Mandril hästi. “Hiljuti oma firma loonud vanim poeg on keemiainsener, kes on spetsialiseerunud vee taastootmisele. Nooremal pojal on telekommunikatsioonidealane väljaõpe, ta teenib samuti hästi, sest Aafrikas on vähe tehnikuid.

Tütar on nii tavakooli kui puuetega laste õpetaja. Ta on abielus talunikuga, aga see ei too sealmaal midagi sisse, sest loomi varastatakse hirmsasti,” tutvustas proua Lempert enda suguseltsi elu Aafrikas.

Poliitiline olukord on Namiibias kriitiline. Kümne aasta eest riik iseseisvus, maal on mustanahaliste valitsus, kes ei suuda täielikku kontrolli tagada.

Kohalik elanik mäletab von Strykke

Tihemetsa 80aastase elaniku Aino Everti vanemad on pärit Riidajast. Tema isa Johan Ustritsov oli Riidaja mõisniku Friedrich von Stryki juures aednik ja kabeli potilillede hooldaja.

Kui isa läks Esimesse maailmasõtta, võttis töö üle Aino ema Alma Ustritsov.

Tema sai mõisaproualt kingituseks aksessuaare. Uhkeim kingitus tuli mõisalt aednikuga abielludes: pruudi juukseid ehtis laulatusel pärlitest peaehe. “Proua von Stryk kinkis mu emale lillede hoolitsemise eest veel uhked krõpslukuga viltsaapad, mida ema hoidis 20 aastat,” rääkis Aino Evert.

Eakas proua Evert pajatas, et tema isa hindas väga Riidaja mõisnikku von Strykki, sest ta oli matsirahva vastu väga sõbralik. “Mõisnik avastas minu isas andeka aednikupoisi ja saatis ta oma kulu ja kirjadega Venemaale Gattshinasse aiandust õppima,” rääkis Aino Evert.

Aednik armastas Põrgulaanes asuvat Riidaja kabelit ning ta viibis hoone läheduses sagedasti. “Isale meeldis kuuvalgel jälgida kabeli ukse kohal ilutsevat inglikuju, mis kuuvalguses helendas kui haldjas,” meenutas Aino Evert.

1914. aastal lasi kunstilembene aednik kohalikul kunstnikul Saareperal Riidaja kabelist mälestuseks maali teha. “Seda pilti olen säilitanud ligi 90 aastat, nüüd, kui von Strykid Tihemetsa tulid, andsin teada, et mul on kodus selline mälestusese.

Auväärse suguvõsa jaoks oli selline leid suur üllatus, nad olid nii õnnelikud, kõik tegid endale maalist foto,” tundis vanaproua heameelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles