Jakob Olszewski usub tõe varjamist

34aastane Olszewski on kindel, et Estonia katastroofi põhjusi uurinud rahvusvaheline komisjon hoiab salajas olulisi fakte. Tuuker ei saa näiteks aru, miks komisjon varjas ja varjab praegugi eelmisel aastal avastatud vigastusi vöörirambis. “Usun, et põhjaliku sukeldumisekspeditsiooni käigus selguks veel mitu fakti, millest pole kunagi räägitud või on meelega rääkimata jäetud,” ütles ta.

Palun rääkige, kuidas te Estonia ekspeditsioonidele sattusite ja kuidas tuukreid valiti?

Ma olen tuukriterühma Grid-Tech-Divers liige ja selle kaudu sukeldumisekspeditsioonidele sattusingi. Mul on sukeldumisega suured kogemused, ka ülisügavates paikades.

2000. aastal võttis meiega ühendust Gregg Bemis, tänavu Jutta Rabe.

Kes teile töö eest maksis ja ekspeditsioone rahastas?

Mina ei saanud sukeldumiste eest mingisugust tasu ega tahagi. Kõik sukeldumised on aset leidnud vabatahtlikkuse ja kogemuse alusel ning puhkuse ajal.

Ekspeditsioone rahastas eelmisel aastal Gregg Bemis Jutta Rabe abiga, sel aastal pidi Rabe üksi hakkama saama.

Sel aastal viibisite Estonia vrakil tunduvalt vähem aega kui aasta varem. Miks?

2000. aasta ekspeditsioonil oli tõesti palju suurem ja selgem eesmärk. Siis oli meie siht koguda tõendeid ja võtta videole nii suur osa laevast kui võimalik. Sel aastal oli eesmärk valitsusi hoiatada ning varustus üles leida.

Kahjuks pean märkima, et eelmisel aastal päevavalgele toodud tõenditest olenemata ei ole midagi muutunud. Olen kindel, et valitsused pole uut uurimist algatanud, kuna varjatakse tegelikke põhjusi ja kardetakse avalikkuse eest salajas hoitud faktide paljastamist.

Kuid valitsused peaksid teadma, et lõpmatuseni ei saa tõde varjata. Meiegi sukeldumine augustis näitas, et leidub veel inimesi, kes ei lepi varjamisega.

Kas vrakil oli märke, et keegi on seal aasta jooksul käinud?

Me ei leidnud mingeid märke, et keegi oleks seal millegagi tegelnud. Vähemalt selles piirkonnas, mida meie nägime.

Tean et see on raske küsimus, kuid kui palju surnukehi silmasite?

Vee all olles nägin ühte surnukeha, kuid robotkaamera ekraanil oli näha vähemalt kümme surnukeha. Kõik laibad olid väljaspool vrakki ja nende leidmine oli meile üllatus: otsisime kadunud varustust.

Minu nähtud pilt kinnitab, et rahvusvaheline uurimiskomisjon ei räägi täit tõde, kui väidab, et kõik surnukehad on laevavrakis.

Sirje Pihton küsinud, kas viibisite laevaski ja miks ei uuritud Bemise-Rabe sukeldumise ajal kaptenisilda ega muid olulisi paiku.

Mina olin siiski lühikest aega vraki seeski: autotekil, vöörirambi läheduses. Kuid kuna see juhtus meie ekspeditsiooni lõpul, ei olnud mul aega seal ringi vaadata. Nähtavus oli autotekil väga halb ja seetõttu on raske sealset olukorda kirjeldada.

Tahaksin Sirje Pihtile seletada, miks me ei uurinud kaptenisilda ega muid huvitavaid kohti. Laeva uurimine sõltub rahakoti paksusest. Kui on soov inspekteerida kõiki Estonia vraki põnevaid paiku, on vaja vähemalt kahenädalast sukeldumisperioodi. Meeskond saab vee all olla vaid 20-25 minutit. Kuna meie meeskond on väike ja aega-raha napib, ei saanud me kaptenisilda ega muid tähtsaid kohti uurida. Loodame seda teha tulevikus.

Kindlasti vaatasite illuminaatoritest sisse. Mida te laevas nägite?

All laevas oli täiesti pime, seal näeb ainult neid objekte, mida lamp valgustab. Minu vaatevälja ei sattunud laevas ühtegi surnukeha, näha oli ainult soga, kajutid on osaliselt liiva täis valgunud. Purustused on üsna suured: nõrgad konstruktsioonid ja vaheseinad on hävinud, laepaneelid alla kukkunud.

Milliseid kohti üldse uurisite?

Vööri, tüürpoordi ja ahtrit.

Keegi on öelnud, et ahtriluugidki olevat avatud ja sealt pääseb autotekile. Kas see on tõsi?

Ei ole. Käisin ahtris ja need luugid olid suletud.

Olete kümme aastat laevadele sukeldunud. Kas teie arvates oli esimeste sukeldumiste ajal võimalik inimesi identifitseerida ja üles tuua? Kas seda saab teha nüüd?

Siin saab vastata üheselt: jah, kindlasti. Kõikidel sukeldumistel oli ja on võimalik surnukehi üles tuua ja tuvastada. See on raudkindel, kuna laibad on suhteliselt hästi säilinud, eriti nende riietus.

Eriti kerge on rõivaste järgi tuvastada kaptenisillal viibinud isikuid. Ma ei mõista, miks seda pole juba tehtud.

Palju on spekuleeritud laevakere augu üle, mis tegelikult huku põhjustas. Kas see auk on tõenäoline?

Tänaseni on see tõepoolest spekulatsioon, sest mitte keegi, kaasa arvatud mina, ei ole seda auku näinud. Auk seletaks aga ära, miks laev nii kiiresti põhja läks. Selle olemasolu on võimalik.

Probleem on selles, et laev lebab just sellel küljel, kus väidetav auk asub. Samuti on see koht liivaga kaetud. Mulle tundub, nagu oleks liiv sinna hiljem toodud.

Kuid meie õnneks on vrakk hakanud merepõhjas liikuma ja meie oodatud suunas, auk peaks lähikuudel nähtavale ilmuma.

Jutta Rabe väitis, et eelmisel aastal leiti vrakilt märke sealsest plahvatusest. Mida teie sellest arvate?

See on fakt, et ma nägin ja filmisin vigastusi, mis sarnanevad plahvatuse vigastustega. Nägin neid vigastusi, millest uurimiskomisjon ei ole kunagi avalikkusele teada andnud.

Samuti on fakt, et metalliproovid, mis me vigastatud piirkondadest kaasa tõime, kandsid väga sarnaseid märke plahvatuse järel vigastatud metalliga.

Neid metalliproove uuris viis instituuti, millest neli kinnitasid plahvatust. Isegi siis, kui vaid üks neist oleks plahvatuse jälgi kinnitanud, pidanuks valitsused reageerima, mitte sõrgu vastu ajama. Viiest instituudist neli (Olszewski rõhutab sõna “neli” - I. K.) kinnitasid plahvatuse jälgi, kuid ei mingit reageeringut! See on rohkem kui kummaline.

Kas nägite oma kuuel sukeldumisel vraki juures midagi tavatut?

Esiteks muidugi fakt, et hulk surnukehi lebas vraki ümbruses. Teine kummaline asjaolu on see, et kui Rootsi sukeldumisfirma Rockwater 1994. detsembris sukeldus, lõikasid nad laevakerre rohkelt avausi, mis sel ajal ajutiselt katmata jäeti.

Nad lubasid need hiljem kinni panna. Kuid mis selgus: avaused on tänaseni katmata. Nad valetavad, öeldes, et laeva tungimine on suvalistele sukeldujatele võimatu. Nad on ise selle võimalikuks teinud.

Kas Estonia vrakile sukeldumine on siis kerge?

See ei ole kerge, eriti just psühholoogilises mõttes ja esimesel korral. Mina taban end seal all alati mõtlemast, kuidas selline suur laev võis põhja minna.

Ilma spetsiaalse varustuse ja kogemuseta on sinna sukeldumine siiski keeruline. Julgen öelda, et olen üks vähestest, kes on Estoniat pärast selle hukkumist näinud.

Mida isiklikult Estonia huku põhjusteks peate?

Ma ei ole ekspert ega soovi huku põhjusi oletada. Juristina julgen öelda, et vähemalt ametliku uurimiskomisjoni versioon on vasturääkiv, ebatäpne ja vigu täis. Uut uurimist on kindlasti vaja.