Kui juba, siis uus vappki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen riigilipu, hümni ja vapi ülevaatamise poolt. Väike riik ja rahvas võivad lubada endale olla paindlik nagu siug. Me ei pruugi liiga palju arvestada sellega, mida meist arvatakse. Tähtis on, kuidas ise tunneme ja õigeks peame.
Mu maalikunstnikust ema rääkis korduvalt, et koos oma õppejõudude Nikolai Triigi ja Ado Vabbega olid nad Eesti Vabariigi algusaastatel ühisel seisukohal, et sinimustvalge on värviteooria aluspõhimõtete järgi ebaõnnestunud kombinatsioon.
Kas tollased pallaslased Toompead mõjutada püüdsid, ei märganud ma emalt küsida. Mu ema armastas väga Eestit ja kui me 1972. aastal ostetud talu keldrist trikoloori leidsime, siis ta suudles seda.
Mu tädimees, kes mind poisikesena juhatas malemängu ja fotograafia imelistele radadele, tõusis alati püsti, kui raadiost kostis Soome hümn. Aga eluaegse meeskoorilauljana pidas ta hümniks, mis aitas meid uuesti iseseisvaks saada, siiski Lydia Koidula Gustav Ernesaksa laulu Mu isamaa on minu arm....
Arvan, et kõige enam panid tollased Eesti riigi tegijad mööda vapiga. Juba 1920. aastate kriisipäevil hakati lõvisid pilkama nälginud kutsikateks. Ja samal ajal oli Eestil juba võimas vapp olemas!
Nimelt 1915. aastal kooti Oskar Kallise kavandi järgi gobelään Ussikuningas, mis ehtis riigi presidendi lossi 1940. aastani. Punaste saabudes läks vaip salapäraselt kaduma ning see arvati sõjatules hävinuks.
Ilmselt aga on teoses nii palju väge, et kõige kurjemadki jõud ei saanud temast jagu. Tänu ausale hoidjale Kanadas jõudis vaip taasiseseisvumise järel Eesti Rahva Muuseumisse. Miks ei võiks teosest taas koopia kududa ning presidendilossi paigutada?
Ma ei usu, et lõvid (või leopardid?) suudaksid hästi Eestit kaitsta. Lumes ega jääs ei saa nad vist üldse hakkama! Küll on meie mütoloogias tähtis koht ussikuningal.
Lääne-Eesti pulmavaipadest leiame sageli tugeva kaitsemaagilise mao-ornamendi, siksakiline ussikiri kaunistab alati kihnu pruudi uigu, mille all noorik peigmehe majja tuuakse. See kaitseb naist eluteel. Miks ei võiks ussikuningas valvata kogu Eesti rahvast?
Ainult julgeid otsuseid tegevatel rahvastel on tulevikku. Usun, et ussikuningas vapiks oleks ilus kingitus kogu rahvale!
P. S. Ussikuninga pildi leiab aadressilt http://www.chaplin.ee/eesti/naitus/minevik/vaip/uss.jpg
Mark Soosaar, Pärnu linnavolikogu keskkonnakomisjoni esimees