Euroopa Liit - kas võit või kaotus Eestile?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palju on räägitud Euroopa Liiduga ühinemisest kui iseenesestmõistetavast protsessist ja tõsiasjast. Kõlavad vihjed eemalejäämise hukatuslikkuse kohta. Püüan liitumise põhiargumente vaidlustada.
ELi pooldajate ideoloogia põhineb kolmel müüdil: EL tagab ainsana Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse. EL toob Eestisse majandusliku jõukuse. Liitumine ELiga on paratamatu ja toob kaasa julgeoleku suurenemise.
Esimene müüt ei pea paika, kuna Eesti Vabariigi põhiseaduse 1. paragrahvist tulenevalt seisneb riigi iseseisvus selles, et Eesti ei ole ühegi liitriigi osa täna ega tulevikus.
Sõltumatus tähendab seda, et Eesti ei alluta ennast ühegi riigi, riikide liidu või rahvusvaheliste organisatsioonide ülemvõimule.
Euroopa ühenduse ABC aga ütleb: Liikmesriigid on enda loodud ühendusele suveräänsed õigused lõplikult üle andnud, mida ei saa enam hiljem ühepoolsete meetmetega tagasi pöörata.
Euroliit toob kahju
Mida tooks kaasa ELi astumine? Sellega allutatakse Eesti Vabariik lepingu alusel loodud iseseisvale subjektile - ELile. End allutatakse Euroopa ühenduse kohtule ja kontrollile, olles võimetu selle tegevust mõjutama. Liikmesriigi parlamendile jääb vaid illusoorne roll.
ELis ei ole praegu ega ole edaspidigi liikmesriigid võrdsed (tuumikriigid ja teine eshelon), valitsevad õiguste ja kohustuste vastatstikune ebavõrdsus ning ühenduse õigus on ülimuslik ka siis, kui see on vastuolus liikmesriigi põhiseadusega.
Seega kaotame ELis osaliselt sõltumatuse (suveräänsuse) ja täielikult iseseisvuse.
Teine müüt ei pea samuti paika. Eesti majandusanalüütikud ei ole suutnud siiani ümber lükata põhitõde, et ELi laienemisest võidavad majanduslikult senised liikmesriigid tunduvalt rohkem kui uued liitujad, sest uustulnukad maksavad laienemise suures osas kinni.
Majanduslik kaotus liitumisest on kuus-seitse korda suurem kui loodetav võit.
Siinkohal võib meelde tuletada veel seda, et riikide vahel ei ole sõprust, vaid huvid.
Keegi ei hakkaks vaest ega viletsat riiki oma ühendusse võtma selleks, et teda aidata.
Seevastu saaksime näha, kuidas suurkapital hakkab siin oma huve teenima: ostab kokku maad, arendab Eestis tootmist, mis talle kasulik.
Tootmise lisaväärtus liigub riigist välja, see väide kehtib valdavalt juba praegu.
Riigi ressursid langevad samuti võõramaise suurkapitali kätte.
Seega võidab suurkapital, Eesti riik ja rahvas kooritakse paljaks, nagu see on iseloomulik kõigile uuskoloniseeritud riikidele.
Kolmas müüt kukuks kokku kohe, kui Eesti liituks lähiajal NATOga, sest see annaks meile arvestatava julgeolekugarantii.
Alternatiiv ELile - iseseisev Eesti
Liitumine ELiga annaks meile ainult kaudse julgeolekugarantii, kuivõrd ollakse huvitatud kaitsma oma suurkapitali huve. NATO-liikmelisus maksaks meile kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mis on ELiga kaasnevatest aastastest kuludest kaheksa-üheksa korda odavam.
Eestil pole muud valikut (juhul kui tahetakse säilitada omariiklus, oma keel ja kultuur) kui iseseisev riik, mis jääb kahe suure geopoliitilise ruumi vahendajaks - põhjamaiseks Shveitsiks. Suhtlemine ELiga käiks lepingute alusel, kuid ilma liikmestaatuseta.
Majanduse iseseisev kordaseadmine on võimalik, kuna Eesti on oma geopoliitilise asendi, rikkalike maa- ja loodusvarade poolest rikas riik.
Peale selle on Eestis kõrge hariduse ja teaduse tase, töökas ja edasipüüdev rahvas. Nende ressursside koosmõjul saab Eestis käivitada rahvusliku majanduse kiirarengu programmi. Siiani pole seda olnud võimalik rakendada, kuna majandust suunab Rahvusvaheline Valuutafond, millel on Eestis oma huvid.
(Allikas: Ei? Jaa? - Eurovõitluse alused, Tallinn, 2001)
Andres Pinka, ettevõtja