Professor Martensi tagasitulek

Kahjuks pole Martensile tänaseni Pärnus monumenti ja maja, kus ta Aia tänavas suvitas, on siiani tähistamata.

Kuni meie rahval pole oma Nobeli preemia laureaati, räägime ikka nendest, kes sellele küllalt ligi on olnud. See nimekiri algab Pärnu mehe Friedrich Fromhold (tuntud ka kui Fjodor Fjodorovitð) Martensiga, siis tulevad Anton Hansen Tammsaare, Marie Under, Jaan Kross ja Jaan Kaplinski. Tähelepanuväärne on siin asjaolu, et vähemalt kolm nendest, Martens, Tammsaare ja Kross, on ülikoolis õppinud juristiks. Martens eristub nimekirjast sellega, et tema oli Nobeli rahupreemia kandidaat, teised on kandideerinud kirjandusauhinnale. Martensist tasuks Pärnu inimesel teada siiski enamat. Martens oli Aia tänava mees, seda tänavat mööda jooksis eestlaste ja sakslaste linnaosa piir veel 20. sajandi alguse Pärnus. Martens oli, vaatamata kuulsusele ja tähtsusele, eestlaste poole mees, sest kui ta suri, kirjutasid tollased Eesti ajalehed üksmeelselt, et rahvuselt oli ta eestlane.

Jaan Kross alustab oma romaani “Professor Martensi ärasõit” just Pärnust Aia tänavast: “Martens, kes suleb enne oma viimast reisi oma maja aiaväravat, mõtleb: “Mõisa pole mul ilmaski olnud. Villa “Waldensee” seal all Volmari juures, see küll. Aga see polnud kellegi mõis. Paljas suvila. Ja selle loovutasin ma tunamullu (pojale) Nikolaile. Olgu poisil omaette olemine. Nii et minul pole enam muud kui seesama kollane maja. Härra salanõunikul peab ju olema mõis! Taube ei kujuta ette, et seesama see mõis ongi: tuhat ruutsülda õunapuid ja mände siin pisikese Pärnu ääre peal. Ja need seitse tuba ja veranda. Õieti minu isa maja. Mille ta ostis, kui ta Audrus köstri koha pealt lahti lasti ja Pärnu tuli ja püüdis rätsepaametit pidada. Pärast tema surma kaks korda edasi müüdud ja sootuks laokile lastud maja. Kuni ma ta tagasi ostsin... Nii et ma lasksin selle maja korda panna ja suuremaks ehitada. Gartenstrasse 10. (vene keeles kandis tänav siis Sadovaja nime). Aadress ikka seesama...” Martensi maja vajaks tähistamist Pärnu oma inimeste ja linna külaliste jaoks. Ikka selleks, et nii kohalikud kui külalised näeksid oma silmaga: selleks, et vaimult suur olla, võib omada ka väikest maja.

Martens oli ja on nimi, millele vähemalt rahvusvahelise õiguse ja diplomaatia alal saaksid eestlased alati toetuda. Iga rahvusvahelist õigust õppiv jurist ja diplomaat maailmas teab vähemalt “Martensi klauslit”, haritumad teavad Martensit kui omaaegset Haagi rahvusvahelise õiguse instituudi üht juhtfiguuri ning Haagi rahvusvahelise arbitraaþitribunali üht alatist liiget. Maailma õigusfilosoofide peres teatakse Martensit kui 1909. aastal asutatud ülemaailmse ühingu asutajat. Tema kaheosaline rahvusvahelise õiguse õpik oli standardõpik Vene impeeriumi ülikoolides, kuid see tõlgiti ka üheksasse maailma keelde. Martensi koostatud Vene impeeriumi rahvusvaheliste lepingute kogu pole erialainimeste hulgas tänaseni oma tähtsust kaotanud. Jaan Kross tsiteerib Martensit oma romaanis: “Tsiviliseeritud riikideühiskonna liige on konkreetne riik üksnes siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd selles riigis inimisiku võõrandamatud inimõigused on teoreetiliselt ja tegelikult kaitstud... Kus ta moraalses ja juriidilises mõttes asetseb, seda ei määra tema paraadide täiuslikkus, tema suurtükkide laskeulatus ega ta drednootide soomuse paksus. Konkreetse riigi rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse ainus tõeline kriteerium on inimese eneseteostamisvõimaluste maht, reaalsus ja puutumatus selles riigis...”

Meie õigusteaduse ajalugu on hämmastav. Eestlane Martens astus Peterburi ülikoolis õpetatud juristide hulka 1867. aastal, ajal, kui Liivimaal kulmineerus esimene rahvusliku ärkamise laine. 1872 sai temast 27aastaselt Peterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor. Tundub ehk uskumatuna, kuid tänase päevani pole keegi oma rahvusvahelise tuntuse poolest Eesti juristidest suutnud teda ületada. Sada kolmkümmend aastat pärast Martensi professoriks saamist vaatavad ta kolleegid Eestis ikka tema tehtule alt üles. Ehk on lohutuseks asjaolu, et Martens vaimustab rahvusvahelise õiguse spetsialiste mujal maailmaski. Tasub teada sedagi, et Pärnu mehe Martensi suunas Peterburis rahvusvahelise õiguse peale Tartus professorite instituudis õppinud professor I. I. Ivanovski, kes noorele Martensile ütles: “Kui sinu nimi on juba Martens, siis pead sa tegelema rahvusvahelise õigusega.” Martens valis oma õpetaja soovitatud tee ja tal oli edu.

Pärnus saaks kuju panna Ühispanga ette (seal oli see perrooni ots, kust Martens ilmselt rongile astus) või Port Arturi parki, sest nii saaksime meelde tuletada, et Martensi osavõtt Portsmouthi läbirääkimistest oli kõigele vaatamata üks ta elu triumfe. Vähemalt Pärnus peaks mäletatama, et Vene-Jaapani rahulepingu (5. september 1905) lõppredaktsioon oli ikkagi Pärnu mehe Martensi tehtud. Martens oli ja on Jaapanis erialainimeste hulgas ja laiemaltki tuntud, sest mitu tema tööd ja tema õpik tõlgiti juba 1889. aastal jaapani keelde ning selle järgi õppisid tulevased diplomaadid. Paar aastat tagasi kutsus AS Port Arturi juhatuse esimees Viljo Vetik Jaan Krossi Pärnusse Martensist loengut pidama. Kui rahvas hoonele Port Arturi nime andis, võiks kahe maja vahel olla Martensi-nimeline park. Võimatu pole isegi terve Martensi kvartal, arvas Vetik. Igal juhul kavatsevad Port Arturi tegijad koos Pärnu muuseumi direktori Aldur Vungiga kuu lõpus professor Martensi teema juurde tagasi tulla.