Elvi Einastes on nii õpetaja Lauri kui köstritki

“Minul peab kogu aeg üks kompu kuskil rippuma, mille poole püüelda,” paljastab Elvi Einaste oma tegususe saladuse.

“Juunis sõidan Normandiasse. Olen küll Prantsusmaal käinud, aga tõusu ja mõõna pole ihusilmaga näinud, kuigi lastele olen seda koolis õpetanud,” räägib endine geograafiaõpetaja silme ees terendavast kompust ja rändab juba järgmise poole.

“Tädipoeg elab mul Ameerikas. Nemad läksid Hawaiile ja uurisid, kas olen vulkaani näinud.” Vastuse peale, et ainult telerist, käidud veksel välja, et tuleval aastal võiks kaema minna.

Reisihimuline ja oma unistuste järjekindel elluviija on Elvi Einaste ikka olnud. Juba nõukogude ajal on ta pool maailma läbi rännanud ja selle nimel pedagoogi töö kõrvalt küll peete kasvatanud, küll suviti õpetajapuhkuse laagritöö vastu vahetanud, küll vahvleid küpsetanud.

Õpetajaks kiusu pärast

Kõigist oma tegemistest, olgu see õpetaja- ja direktoritöö või oma unistuste realiseerimine, jutustab proua Einaste naerusui ja ikka helgeid hetki meenutades.

“Ma ei kahetse kriipsugi,” ütleb staazhikas õpetaja nooruses tehtud kutsevaliku kohta ja jutustab loo, mis määras tema elu neljakümne neljaks aastaks kooliga seotuks.

Kui Elvi keskkooli lõpetas, tahtis ta hirmsasti loomaarstiks saada. Naine rändab oma mälestustes Rääma koju, kus isa tema elukutsevaliku kohta küsinud: “Mida sa, tüdruk, teed, kui lehmal vasikas sündima hakkab?”

“Eks ma linnatüdrukuna kujutasin ette, et tegelen koerte ja kassikestega,” meenutab Elvi Einaste oma kutsevaliku aegu ja vanematele vastamist: “Kui te mind loomaarstiks minna ei luba, lähen õpetajaks.”

Bioloogia-, keemia- ja geograafiaõpetaja diplom pedagoogilisest instituudist taskus, tuli Elvi Einaste toonase Pärnu VI 7klassilise kooli direktori Elmar Roosna kutsel kodulinna õpetajaks. Praeguse Hansagümnaasiumi eelkäija asus siis Karja tänaval kahes puumajas.

Õpetajaliku osavusega libiseb Elvi Einaste endalt õpilastele ja kolleegidele. “Suhtleme praegugi,” lausub ta, ja nagu tema sõnade kinnituseks heliseb telefon. “Õpetaja Kopli,“ ütleb vestluskaaslane ja kallab teise tassi omakasvatatud piparmündi teed.

Saan bioloogiaõpetajalt nõuandegi, kuidas piparmünti kasvatada, nii et ta aias võimust ei võtaks: tuleb nõu mulda kaevata ja piparmünt sinna sisse istutada.

Oskas end maksma panna

Elvi Einaste kunagine õpilane ja hilisem kolleeg Lea Lips on rääkinud, et Einaste oli laste lemmikõpetaja. “Ta oskas nii huvitavalt seletada ja õppima panna. Tal oli nii õpetaja kui direktorina jõuline, aga hea stiil,” meenuvad Lipsu sõnad.

Üritan pensionipõlve nautivalt pedagoogilt uurida, kuidas ta end õpetajana kehtestas. Pika jutu asemel räägib Elvi Einaste mulle ühe naljaka loo oma õpetajakarjääri algusest.

“Meil olid vanas majas puuseinad, kuhu poisid armastasid igasuguseid rumalusi joonistada ja kirjutada. Eks nad panid minugi proovile. Aga nad unustasid ära, et olen bioloog. Läksin klassi ja joonistasin kõik need asjad tahvlile, kirjutasin õiged nimetused juurde ja ütlesin: “Et ma rohkem siin seintel neid valesid joonistusi ja kirjutusi ei näeks.” Ja oligi seintesodimisega lõpp.”

Elvi Einaste jääb oma pedagoogioskusi kommenteerides napisõnaliseks. “Kodutöö peab õpetajal hästi tehtud olema. Tundi minnes peab olema mitu varianti ette valmistatud, siis sa ei põru kunagi läbi,” teab ta.

Einaste jutustab, kuidas ta läks Tahkuranna kooli oma pedagoogitööd alustava tütre tundi vaatama. “Mõtlesin, et annan lapsele nõu, aga kui palju oli minul temalt õppida,” tunnistab ta.

Mäletatakse järjekindlust

Kui Hansagümnaasiumi õppealajuhataja Olga Hool hakkab meenutama, mis kõik Elvi Einaste üheksa direktoriaasta sisse mahub, saab nimekiri üsna pikk: nii põhikoolist keskkooliks saamine, keskhariduse kõrval kutseõppe andmine kui kooli puhkeruumi väljaehitamine.

Oma kõige töörohkemat koolijuhi aega meenutades lööb Elvi Einaste silm särama nagu vallatul koolipoisil, kes õpetajale vingerpussi keeranud.

“Kuskilt paberitest me õppealajuhataja Lauritiga selle otsuse põhikool keskkooliks teha välja kaevasime, ja ega me oma jonni enne jätnud, kui asi tehtud.” Uhkusenoot hääles, hakkab ta õpetajaskonnast rääkima: “Meil olid nii tugevad õpetajad, et kohe esimesest lennust sai 75 protsenti lõpetajatest kõrgkooli sisse.”

Püüan vestluskaaslast ärgitada enesest kõnelema tema endiste kolleegide suust kuuldud jutuga, et Einaste oli suurepärane kolleeg, fantastiline õpetaja, aga direktorina igavene juurikas. Seda juba ei juhtunud, et ükski korraldus võinuks täitmata jääda.

“Ühe haluga ei saa lõket ka teha, rääkimata siis kooli juhtimisest,” ei lähe jutukaaslane liimile ja alustab jälle juttu oma õpilastest. Loetleb nagu klassipäevikut lugedes nimesid, kes lõpetasid keskkooli esimese, teise, kolmanda lennu. “Kui palju näitlejaid on meie koolist tulnud: Liisa Aibel, Tambet Tuisk, Peeter Kaljumäe, Külli Teetamm...”

Olen libedale teele sattunud. Endistest õpilastest, keda Elvi Einaste teab üle kolme tuhande olevat, võib ta pajatama jäädagi. Kui ta on vaimustusega rääkinud küll kuldsete kätega autolukksepast, küll maaklerist, küll teadlasest, küsin, kuidas ta suudab neid kõiki meeles pidada.

“Endised õpilased ka küsivad, kas ma tunnen nad ikka ära,” naeratab Elvi Einaste. “Loomulikult tunnen - silmade ja kõnnaku järgi. Mõni on veel klassis istumise järgi silme ees.”

Meelde tuleb Elvi Einaste kolleegide jutt oskusest märgata inimest. “Ta võis tööasjus olla paindumatu, aga kui sa hädas olid, ei jätnud ta sind kunagi üksi,” meenutab oma algust Einaste juhtitud koolis Anu Hallik.

Viskame nalja õpetaja Lauri ja köstri teemal. Elvi Einaste leiab: “Ega köster olnud ju paha, lihtsalt meetodid olid erinevad. Kasvatustöös ei saa üksnes hirmu ega ka armuga, mõlemat peab parajas doosis olema.”

Tööd tuleb teha laetud akuga

Särtsuga on Elvi Einaste aastakümneid oma kutsetööd teinud. Naudinguga võtab ta oma pensionipõlvegi, mida täidavad lapselapsed, raamatud, internet, reisimine, jalutuskäigud loodusesse, näputöö, iganädalased käigud koju Räämale, kus nüüd elavad tütrepere ja ema.

“Naudin lihtsalt kevadet. Koolis polnud ju selleks aega, siis oli kõige kibedam tööaeg. Nüüd on aega linde jälgida, pungade puhkemist märgata,” jutustab Elvi Einaste ja poetab jutu sisse kojujäämise põhjuse. “Õpetajatöö nõuab kohutavalt energiat ja kui tunned, et töölt koju jõudes oled nagu tühjakspigistatud sidrun, on aeg amet maha panna.”

Mõistan, et naine, kes on oma kreedoks pidanud laetud akuga töötamist, ei peta end ega jätka poole vinnaga.

Huvisid ja tegevusi, millega oma akut laadida, on Elvi Einastel kuhjaga ja unistusi ka. “Üks unistus on mul veel teoks tegemata: tahan olla ühe päeva kullerkuppe täis aasal ja vahtida ainult helesinist taevast ja lilli,” ütleb ta. Kas ei meenuta see kunagisi lõpuaktusi, kus saali kaunistasid kased ja ämbritäied päikesekuldseid kullerkuppe?