Päeva jutt: Pärnu saamas Valgre-linnaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnul pole, kui helilooja ja muusiku Raimond Valgre sünni- ja püsivat elukohta silmas pidada, temaga õieti mingit seost. On Valgre ju Riisiperes sündinud, Tallinnas õppinud ja seal ta muusikuna peamiselt tegutseski.
Ometi on pealinn Valgre suhtes kuidagi ükskõikne. Õieti pole seal tema mälestuse jäädvustamiseks midagi tehtudki. Selle üle kurbust tundvad Valgre austajad võivad end muidugi lohutada sellega, et helilooja mälestus on jäädvustatud parimal moel, kui ta laule lauldakse. Ja lauldakse tõepoolest. Aga midagi oleks veel vaja.
Õnneks liikus Valgre oma eluajal Pärnuski, mängides näiteks rannasalongi orkestris. Seetõttu oli nii mõnusalt loomulik, kui Pärnu Rotary klubi liikmetel Valgrele mälestusmärgi püstitamise idee tekkis.
Ei kujutagi ette, mis oleks paljude lemmikhelilooja tänavust 90. sünniaastapäeva tähistama jäänud, kui monumenti poleks sündinud. Nüüd ootab ta koos Lenini viimise-toomise ja ehk veelkordse viimisega ning mitme muu tubli teoga rahva otsust, kas tegemist on aasta parima teoga.
Minu silmis on Valgrele monumendi püstitamine kahtlemata aasta tegu, eriti seetõttu, et raha selle tarvis tuli annetustest. Kõik sündis kuidagi vaikselt ja loomulikult ning mälestusmärk oli ühel hetkel olemas. Skulptor Rait Pärjale tõi see töö linna kunsti aastapreemia.
Unustada ei tasu, et kuursaali ürituste nimistus oli tänavu juba teist korda Valgre-festival, mis tõi kohale tohutu rahvahulga, üheks tõmbenumbriks mõistagi monument.
Kahtlemata on kiiduväärt seegi, et Endla Valgre sünniaastapäeval oma kavva Raimundi võttis.
Tõenäoliselt tekitab etendus erinevaid reageeringuid, kuid oma täiesti seninägematus lähenemises Valgre loomingule on lavalugu mõistagi teretulnud.