Hoidkem Raimond Valgret
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugesin 14. novembri Pärnu Postimehe teiselt küljelt kahte südantsoojendavat artiklit Raimond Valgrest. Neid lugedes tekkis mõte oma vähesed mälestused ja mõtted Valgre teemal kirja panna.
1947. aastal pääsesime koos õega tütarlastena tulema asumiselt Venemaal. Et meid kodusaarele ei lubatud, sai sugulaste abiga meie elupaigaks Lehtse turbatööstus, kus anti tuba ühiselamus.
Kõrvaltoas elas keegi viisakas noormees, kelle juurde kogunes õhtuti samaväärseid sõpru. Üsna pea hakkas läbi õhukese vaheseina kostma kitarrimängu ja noorte meeste laulu. Need olid kaunid laulud ja hingeminev muusika.
Aja möödudes paluti meidki mõnest õhtust osa võtma ja seda liigutavamalt esitati tuttavaid meloodiaid. Et Venemaal veedetud lapsepõlvest olid meeles vaid eesti naiste lauldud Ma tahaksin kodus olla ja Kaugel, kaugel, kus on minu kodu ning tänavaposti otsast valjuhääldist kostis vaid tollaseid patriootilisi laule, tekkis küsimus, kust on need imekaunid laulud pärit.
Meile selgitati, et need on Raimond Valgre loomingust, ja lisati veel üht-teist selgituseks autori kohta.
Kui 1950. aasta veebruaris hakati meid, kaugelt külmalt maalt tulnud noori, taas arreteerima ja tagasi sõidutama sinna, kus olevat meie õige koht, pandi selle vähese hulka, mis kaasa lubati võtta, Raimond Valgre laulud.
Minu vend mäletab veel praegugi, kuidas temaga ühes kongis olnud muusik Harry Kõlar ümises vaikselt Pärnu ballaadi. Hiljem seal kaugel olid eesti noorte hulgas eriti populaarsed Saaremaa valss, Ma loodan, et jt Valgre laulud.
Aastate möödudes, kui olime taas kodupinnal ja osalesime 1969. aasta juubelilaulupeol, läksime ühel varajasel hommikutunnil Metsakalmistule. Seal kohtasime üht meie segakoori meeslauljat, kes viis meid Raimond Valgre kalmu juurde.
See asus küll kunstitegelaste matmispaigas, kuid kusagil aia ääres ja oli võrdlemisi võssa kasvanud. Meie tuttav lükkas üle haua kooldunud oksad kõrvale ja jutustas, et Valgre sõbrad olevat poolsalaja paigaldanud mälestusmärgi, mis kujutas lamavat akordioni, millel oleksid nagu äsja helid vaikinud.
Hoidkem kalleid mälestusi - selline mõte tekkis hilissuvel, kui mul õnnestus Rannapargis näha Rait Pärja kaunist kunstiteost Raimond Valgrest. Tegime tuttavaga seal pilti, istudes pikal valgel pingil.
Märkasin eemal närviliselt kella vaatavaid rannamantleis daame, kellel näis olevat raviprotseduurides väike vaheaeg. Olime vaevalt eemaldunud, kui üks naistest lähenes pooljoostes skulptuurile ja istus pronksist Valgre põlvele, ümarad käed embamas kuju ja lopsakas figuur varjamas helilooja pilli ning ilusaid käsi.
Hakkas kurb ja mõtlesin, mida nemad üldse teavad legendaarsest muusikust. Tundus, et nende ainus soov on jäädvustada end embamas võluvat pronksist meest.
Neist minevikumälestustest ja suvel kogetust sündiski selle loo pealkiri: hoidkem Raimond Valgret!
Helvi Kohandi (Koppel)