Viis aastat Pärnus partei linnakomitee ideoloogiasekretärina ja 15 aastat esimese sekretärina töötanud Aino Tammeorg kinnitab, et tema töölaual polnud ühtki parteilist direktiivi, mis keelanuks eestlastel jõule tähistada. Konstitutsiooni järgi polnud keeldu kirikuski käia, sest usk oli igaühe südametunnistuse asi.
Aino Tammeorg: eestlasele oli jõuluaeg püha nõukogude korra ajalgi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis tähendus on teie elus jõuludel olnud?
Aasta ilusaim aeg. Armas ja huvitav on see, et mida vanemaks saad, ja mul on täis juba 77. eluaasta, seda selgemalt meenub jõuluaeg lapsepõlvest. Meie peres oli neli last: kolm tüdrukut ja üks poiss. Ema õpetusel laulsime Püha ööd kolmehäälselt nii eesti kui saksa keeles. Isa suri kaevandusest saadud tiisikusse, kui olin 13aastane, kõik teised lapsed olid nooremad.
Sündinud olen ma Tapal, ent üles kasvanud Tallinnas. Meie peres kirikuskäimise kommet eriti ei olnud, erand oli jõuluõhtu. Minu emagi käis kirikus, kord üks, siis teine laps käekõrval.
Muide, vanaema ei käinud kirikus, tema palvela oli karjamaal kolme tamme juures.
Ma olen kristlane ja kuigi kirik pole mind köita suutnud, olen jõuluõhtu hardust läbi elu endaga kandnud. Parteikomitee sekretärina ei sobinud mul jõule kodus küll tähistada, ent vanaema juures põlesid küünlad kuusepuul ja särisesid vorstid pannil.
Kas te ei kartnud, et keegi hea inimene teatab teie jõulude tähistamisest, kuhu vaja?
Raske polnud ju aimata, kes kus ja kuidas jõule tähistab. Sellest lihtsalt ei räägitud. Tükin arvama, et omamoodi kartsid kõik seda head inimest, sest stalinlik repressiooniaeg polnud ununenud.
Minu mõlemad lapsed on ristitud. Eestvedaja selles oli küll minu ämm, sügavalt usklik inimene. Ta kuulus Pärnu kirikunõukogusse ja temalt vahel küsisingi, mida kirikuõpetajad jumalateenistusel räägivad.
Oma suureks imestuseks kuulsin, et jutluse lõpus õnnistasid kirikuisad riigijuhtegi ning soovisid neile pikka iga. Tähendab, igaüks püüdis kohaneda eluga seatud tingimustes.
Ütlesite, et olete oma ajastu loo ülestähendamisel jõudnud 140. leheküljele. Kas tehtut meenutades on tahtmine mõnd seika ilustada või sellest hoopis vaikida?
Kirjutan nii, kuidas asjad olid. Ma ei kirjuta seda avaldamiseks, vaid oma järeltulevale põlvele lugemiseks.
Olen erihariduselt ajalooõpetaja, parteikomiteest pensionile läinult töötasin veel viis aastat Koidula koolis ühiskonnaõpetuse õpetajana.
Minu imestusel polnud piire, kui mu 14aastane lapselaps uuris hiljaaegu, mis nime kandis kommivabrik Kalev nõukogude ajal. Ütlesin, et ikka sama nime. Laps ütles, et kuidas nii, tema õpetaja sõnutsi tulnud Vene ajal kõik eesti nimed ära kaotada.
See pole ju tõsi, ent kui seda ikka ja jälle korrata või kogunisti raamatusse trükkida, juurdubki vale tõena noorte teadmistesse.
Kas on juhtunud, et keegi astub juurde ja kurjustab: teie, Aino Tammeorg olite see, kes mu elu tuksi keeras?
Ei ole. Liigun viimasel ajal seltskonnas vähe, kuid vanade töökaaslastega kohtudes tuleb mõni asi jutuks. Meenutatakse, kuidas parteikomitee ühe Volgaga said kõik inimesed oma sõidud tehtud. Nüüd on linna igal juhttegelasel uhkemast uhkem auto istmiku all.
Minu elu jubedaim aeg oli mõni hea aasta tagasi, kui maja, milles elasin, omanikule tagastati ja too mind ajakirjanduses mustas, mis jaksas. Aitäh linnavalitsusele, kes meile lõpuks korteri leidis! See on küll imepisike, kuid meile kahele aitab.
Kui sünnipäeva peame, sõidame Tallinna laste juurde, nii psühholoogist tütrel kui muusikust pojal on elamine märksa lahedam. Ma olen kolmekordne vanaema ja mõnekuune lapselapselapski juba peres.
Kuidas te ülepea Pärnusse sattusite?
Abikaasa Roland on sünnilt pärnakas. Lõpetasime koos Tallinna õpetajate seminari, muide viimases lennus. Ühe aasta töötasin Harjumaal ja Pärnusse jõudnult määrati mind kohe Traksi 7klassilisse kooli ehk Hansagümnaasiumisse õppealajuhatajaks.
Kahe aasta pärast edutati mind Rääma kooli direktoriks ja sealt kahe aasta pärast haridusosakonna juhatajaks, kus töötasin üheksa aastat. Pedagoogilises instituudis nõutasin mina ajaloo- ja abikaasa matemaatikaõpetaja kutse.
Miks mind just parteikomitee esimeseks sekretäriks valiti, ma ei tea, kuid arvan, et ju naist oli vaja. Minule oli see töö nagu iga teine ja kui palgast rääkida, jäi see töömeeste omale tublisti alla.
Oli selline tore juhus, et autobaasi tähtpäeval sai minu lauanaabriks eesrindlik töömees. Tore mees oli, rääkisime paljudest asjadest. Kui jutt jõudis palganumbriteni, kinnitas too, et teenib minust vähemalt kaks korda rohkem. Minu palk oli siis 300 rubla kuus.
Jõuluaeg on käes, valgus saab jagu pimedusest. Mida te sooviksite sel hapral tunnil oma lähedastele, kõigile Pärnumaa inimestele?
Rahulikku aega, et oleks mahti oma pere keskel olla ja omaette mõtiskleda!