Etenduses “Vee mälu” teevad suurepärased rollid (vasakult) Lii Tedre (Vi), Piret Laurimaa (Teresa), Ireen Kennik (Catherine), Piret Rauk (Mary). Foto: Ants Liigus

Näidendi kolme peaosalist, õdesid, mängivad lapsepuhkuselt naasnud või naasvad Piret Laurimaa (kaheksa-aastase Markus Joonase ja aastase Nora Liisi ema), Ireen Kennik (seitsmekuuse Kirke Leenu ema) ja Piret Rauk (kolmekuuse Uku ema).

Lavastaja Madis Kalmeti sõnade järgi on “Vee mälu” teatud mõttes nii õnneliku kui õnnetu saatusega lavastus, mis võib tuleneda tüki žanrimääratlusest – tragikomöödia. Nii nagu etenduses on naeru ja pisaraid, õnnetunnet ja kurbust, on kõike seda lavastuse käekäiguski.

“Õnnelikud võime olla selle üle, et kõik kolm naisnäitlejat on etenduste mänguperioodil emaks saanud. Natuke kurb on, et seetõttu on mängukavva tekkinud pikemad pausid,” arutleb “Vee mälu” käekäigu üle Madis Kalmet. “Õnn on olnud see, et publikule on lavastus meeldinud, samuti näitlejatele selles mängimine.”

Peale homseni kestnud stopi tekkis üks paus Piret Rauki tennisekire tõttu, kui ta rebestas oma Achilleuse kõõluse ja oli mõne kuu kipsis jalaga. Ja oli kurb, kui ootamatu haigus tabas Ireen Kennikut just siis, kui teater pidi “Vee mälu” etendama 2005. aastal Tartus eesti teatri festivalil “Draama”.

“Aga kõigile neile tagasilöökidele vaatamata usun, et oleme vaprad ja taastame selle lavastuse loodetavasti endises headuses,” lausub lavastaja. Kalmet usub, et emaks saamise kogemus annab näitlejannadele hingelist lisaväärtust.

Enne homset järjekordset esietendust sai usutletud noori näitlejannasid.

Ei ole väga traditsiooniline, et lavastus pika pausi järel taas üles soojendatakse. Kuidas suhtute sellisesse taastamisse?

Piret Laurimaa: Suhtun väga positiivselt – ei jõua ära oodata. Sellest lavastusest on väga palju head sündinud. “Vee mälu” on alati olnud ja on edaspidigi rõõm mängida.

Ireen Kennik: Siiani on need ülepausietendused olnud head ja põnevad. Loodan, et ka seekord läheb kõik korda ning lavastusse lisandub vaid head vürtsi.

Piret Rauk: Väga hästi. Lavastuste eluiga on olnud niigi väga lühike. Kui tükis on head rollid ja kui tegemist on väärt dramaturgiaga, peabki teater mõtlema selle arvukatele mängukordadele.

Mis on “Vee mälu” pikaajalisuse fenomen teie jaoks?

Piret Laurimaa: Kujutan ette, et “Vee mälu” mõjub teraapiliselt. Piilud nagu lukuaugust: vaatad ja naerad nende kohutavate tegelaste üle laval ja hiljem mõistad, et oled enda üle naerda saanud. Naeru läbi pisarate on seal päris palju.

Ireen Kennik: Tükk on eluline: nutt ja naer läbisegi, suhted keerulised ning seltskond hurmav. Mida veel vaja? Loomulikult on etenduse pikaajalisuse trump hea publik. Ja seda “Vee mälu” puhul tundub jaguvat.

Piret Rauk: Tegemist on vist õnnestunud lavastusega. Ju oli tähtede seis soodne selle tegemise ajal. Olen “Vee mälu” iga etendust alati oodanud, selle mängimine on minu jaoks olnud kui pidupäev.

Näitemängus on vaid ühel õel laps ja teised igatsevad väga emaks saada. Lapsega õde mängib Piret Laurimaa, kel lavastusprotsessi ajal oli üks laps ka reaalselt olemas. Lavastaja sõnade järgi oli kõik vastavuses. Nüüd olete aga kõik väikeste põnnide emad. Kas see võib mõjutada igatsuse edasiandmist rollis?

Piret Laurimaa (muigab): Tegelikult oli see meil kõik algselt “õdedega” kokku lepitud, detailideni ette plaanitud. Sellepärast me kogu prooviperioodi kavalate nägudega ringi käisimegi ... Nii et ma arvan - see ei mõjutanud ega mõjuta igatsuse edasiandmist.

Ireen Kennik: Ei usu. Kui, siis vaid positiivselt.

Piret Rauk: Olen emaks saamist kümme aastat oodanud ja tean väga hästi, mida igatsus tähendab.

Tihti räägitakse-kirjutatakse, et emadus muudab naist. Keda tasakaalukamaks, kelle toob kindlamalt maa peale. Kuidas on emaks saamine teid muutnud?

Piret Laurimaa: Olen aru saanud, et kogu minu eelnev elu oli ettevalmistus selleks, mis on praegu. Olen muutunud targemaks. Kaks korda targemaks.

Ireen Kennik: See on ju pikemaajaline protsess, mitte – prauh ja ema! Nii et kui muutusi on toimunud, siis tasapisi ja enesele märkamatult. Samal ajal pole ma veel igapäevasesse töörütmi naasnud, olukord on teine kui varem. Pealegi ei saa me kunagi teada, kuidas oleks muutused olnud mõnes teises ajas või kohas.

Piret Rauk: Ma ei tea, kas on muutunud. Olen ema olnud kolm kuud. Lühike aeg.

Millise tundega tulete pisikeste kõrvalt proovidesse, etendustele?

Piret Laurimaa: Ema rollist ei saa välja tulla, et paned korraks kitli nurka ja unustad. See on antud kogu eluks. Kuid vahepeal on siiski hea teatrisse tulla - paned paariks tunniks teised riided selga, saad endale teise nime ja teise elu. Petad iseennast. Usutavalt petad. Kui õhtul koju lähed, oled väsinud ja mõtled: hea, et kõik on hästi. Üks tasakaalustab teist ja vastupidi.

Ireen Kennik: Pean seda loomulikuks ja mingeid nippe ei ole. Tööle tulla ja tööl olla on vaheldusrikas. Samal ajal mõni tund kodust eemal olekut sunnib pärast seda kiiremini koju tõttama.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: