Ashilevilt on ilmunud novell “Viivikal mürk neelatud” (Vihik nr 10, kevad 2005) ja tekstietüüd “Kollapser” (Värske Rõhk nr 2, november 2005). Tema esiknäidend “Nagu poisid vihma käes” sai 2005. aasta sügisel Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel koos kahe teise teksti ja autoriga kõrgeima, teise preemia.

Jim Ashilevi, Endlas tuuakse lavale sinu näidend “Nagu poisid vihma käes”. On see su esimene teatritekst? Milline on sinu kui kirjamehe varasem taust?

“Nagu poisid vihma käes“ on minu esimene täispikk näitemäng, jah. Enne seda olin kirjutanud mõne novelli ja muid lugusid. Ei tea, kui palju ma saan rääkida oma “kirjamehe taustast”.

Hakkasin kirjanduslikku sättumust endale teadvustama paar aastat tagasi, tol ajal ma veel ei julgenud sellest peaaegu kellelegi rääkida. See piinlikkus või kartus on alles nüüd lahtumas, kadumas. Minu arvates on see oluline, et ma Sass Hennoga ühele kursusele sattusin. Sain Sassiga kohtudes aru, et meie olemegi need, kes kirjutavad (“meie” ei hõlma siinkohal ainult meid kahte).

Kuidas tutvustaksid oma näitemängu? Milline on selle karmisisulise loo sõnum?

See on lugu haiglast, kus (“)ravitakse(“) mehinemisraskustega (noor)mehi.

Minu sõnum avaldub tunnetes, ma loodan. Neis tunnetes, mis teatrikülastajatesse jäävad. Kui seda sõnumit sõnastada, saaks sellest veel üks ebausutavalt lihtne lööklause, mis oma ilmselguses kellelegi korda ei läheks. Inimestele meeldivad mõistatused, sest eksistentsi põhitõed on liiga lihtsad.

Kas lool on konkreetne sihtgrupp ja kas vaataja vajab eelteadmisi?

Pole vaja eelteadmisi ega ettevalmistust. Kui materjal ei suuda ilma autorita tähendusrikas olla, pole sel pikemas perspektiivis niikuinii jäämisjõudu.

Sihtgrupiks on inimesed. Ma ei mõtelnud kirjutades lugejatele/vaatajatele, vaid näidendielule.

“Nagu poisid ” eristub teemade ja stiili poolest eesti dramaturgia üldfoonil päris järsult. Näidendit on võrreldud Ken Kesey teosega “Lendas üle käopesa”. Kas tooksid oma tüki puhul ka ise mingeid paralleele teiste teostega või nimetaksid inspiratsiooniallikaid?

Nimekirjad on huvitavad vist, aga ma ei tõstaks midagi esile. Minevik, olevik, tulevik. Inimesed ja maailm. Muusika. Elu. Ongi minu otsesed inspiratsiooniallikad.

Näidendi olustik ja õhustik on märkimisväärselt eripärased, ehk isegi jahmatavad. Kas selline naturalistlik kujutuslaad on väljakujunenud stiil või näed võimalust kirjutada ka hoopis teises laadis?

Kuidas suhtud võimalusse näidata probleeme ja muuta maailma helge ja lootusrikka vaatepunkti kaudu, näiteks nagu Jaan Tätte oma teatritekstides?

Kõnealuse näitemängu hääl pole minu teada ainus hääl, mis mul on. Näen küll võimalust kirjutada hoopis teises laadis. Aga minu puhul on nii, et materjal (mateeria?) dikteerib ise vormi ja toonid, kui elama hakkab. Helgus ja lootusrikkus on ilusad – mis mul nende vastu saaks olla? Aga teksti ei tohiks sundida. See teeks pigem halba. Liba-rõõmulugu on pigem kahjulik, siiras õuduslugu tervendav – nii maailma kui üksikisiku mastaabis.

Kui sage teatris käija ise oled ja kas sul on näitekirjanduses oma lemmikuid?

Sage, sest praegu (kooliajal) pääsen ma Eesti draamateatrisse ja NO99sse tasuta sisse. Aga see kool saab kohe läbi.

Näitekirjanduse lemmikuid oleks õigem mitte nimetada, sest olen näidendeid vähe lugenud ja rohkem lavastatud kujul näinud. Toetudes suuresti lavastustele, oleks see nimistu kolmene: Mati Undi “Stiil”, Martin McDonagh’ “Padjamees”, Madis Kõivu “Finis Nihili”.

Olid Endlas kohal ka näidendi esimeses proovis. Millised on muljed?

Muljed on kenad, aga enne kui ma Tallinna bussile läksin, avaldasin lootust, et neil ei oleks seda tükki vastik teha. Loodan, et nad leiavad tasakaalu, sest see on häiriv tekst ja ma ei suhtu sellesse neutraalselt.

Oled lubanud prooviperioodil kohal olla – kas oled vaikiv jälgija või näed võimalust ja vajadust mõjutada lavastusprotsessi?

Ma ei tunne vajadust lavastusprotsessi mõjutada. Autoriteet, jõud ja õigus on Noormetsa käes niikuinii. Tahan lihtsalt näha, kuidas see tekst ruumiliseks muutub. See on õpetlik kogemus, ma usun.

Kas “Poiste” tegelased on kõik samaväärsed või samastad ise end neist mõnega?

Nad on samaväärsed küll ja mõneti samastan end kõigiga, kes seal mängus on. Mõnega samastun sarnasuse pärast, mõnega selleks, et temast aru saada.

Oled ühes hiljutises intervjuus öelnud, et sulle meeldib Pärnus. Kuidas siinset atmosfääri täpsemalt kirjeldaksid ja mida esile tõstaksid?

Olen Pärnus liiga vähe viibinud, et osata midagi esile tõsta – olen Pärnus siiani ainult vilksamisi olnud. Aga minu elu esimene oluline ja mõjuvõimas teatrielamus tuli Endlast. Olin võib-olla 13 või 14 ja käisime klassiga Árni Ibseni/Enn Keerdi “Taevariiki” vaatamas. See avas silmi küll. See oli esimene silmapaotus.

Kas näed oma tulevikku eesti teatrimaailmas ja kui, siis millisena – kas otsese lavajõu või pigem dramaturgi, ideoloogina?

Vajan teatrit ja olen seal niikuinii. Näen ennast seal, aga kas garderoobipoisi või laval olijana, seda ma ei tea. Garderoob morjendaks mind tõenäoliselt.

Oled öelnud, et uus näidend on sul juba käsil. Millest see räägib? Kas kokkulepe selle lavaletoomiseks on samuti?

Näidend, mida nüüdispäevil kirjutan, räägib ühest perekonnast, kes elab luukeredest ehitatud teatris.

Mingeid kokkuleppeid pole. Ainult iseendaga.

Kiti Kaur, Endla dramaturg

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1