Näidendi autor Mart Kivastik rääkis, kuidas ta kirjutas näidendit sõjast ja soomepoistest.

Mis teid soomepoistest näidendit kirjutades kõige rohkem huvitas?

Soomepoiste tegevusest Teises maailmasõjas on paljud kuuldud. Eestlastel oli mitu valikut: ühed läksid venelaste, teised sakslaste poolele ja osa sattus Soome.

Sõjas võitlemine kõlab uhkelt ja on Eesti ajaloos üks väärtuslik peatükk.

Mina püüdsin nendest kirjutades mõista, miks asjad just nii läksid, nagu ajalugu räägib, kuidas mehed sõtta sattusid. Tahtsin teada, kes need soomepoisid sellised on.

Jutustan oma näidendis inimese lugu, mis on igal pool sama, sõltumata ajast ja riigist, kus ta parasjagu on. Soomepoisid on mu näidendis eelkõige tavalised inimesed, mitte sõdurid.

Kui palju näidendi kirjutamise eel tausta uurisite?

Kirjalikke materjale soomepoiste kohta on ääretult palju. Peaaegu iga mees, kes pärast sõda välismaale läks, on kirjutanud mälestusi oma kogemustest. Siinolijad muidugi ka.

Loomulikult on kõik memuaarid erinevad, mina valisin välja enda jaoks kõige huvitavamad. Mälestuste lugemine aitas mind näidendi kirjutamise juures kõige rohkem.

Soomepoiste lood on kirja pandud kohati väga põhjalikult ja üksikasjalikult, aga ma sain mõnega kokku ka ning üritasin mõista, mida nad läbi elasid.

Kuigi näidendi tegelased toetuvad päris palju reaalsete inimeste lugudele, on karakterid siiski välja mõeldud.

Milline oli eestlaste ja soomlaste läbisaamine Soomes sõja ajal?

Tuli ette, et soomlased vaatasid eestlastele ülevalt alla ja paljusid eestlasi peeti Soomes ülejooksikuteks. Leian, et selle ajaga võrreldes on tänapäeval meie suhted soomlastega jäänud sarnaseks. Oleme justkui nooremad vennad, veidi pätimad, veidi lohakamad, loodust ei hoia ja sõjaväkke minna ei taha. Soomlased on tõsine rahvas, neile selline värk ei meeldi.

Kas sõjast teatrilavale kirjutada on raske?

Olen näinud ainult ühte sõjateemalist lavastust, nii et see teema on mulle väga uus. Kirjutades sain aru, et sõda on laval väga keeruline kujutada. Filmis on see üsna lihtne ja tulemus usutav. Teatri vahendid on filmiga võrreldes piiratud, lavale ei saa panna näiteks päris tankidiviisi sõitma. Aga teatril on omad eelised ja rõhun neile. Kirjutades üritasin kogu aeg Endla teatri saali silme ees hoida.

Kuidas suhestub “Kangelane” teie eelmiste töödega?

Kuidagi ikka suhestub, aga otseselt mitte, sest ma pole enne sellist action-teatrit teinud. Hüppan tundmatus kohas vette. Sellepärast natuke kartsin seda tööd. Võib õnneks minna, võib kaela murda. Isamaalisus ja patriotism on küllalt õrn teema. Ei taha sellest rääkides üle ega alla võlli minna.

See näidend ei püüa kedagi kasvatada ega näidata ajaloo õiget tõlgendust. Õiget tõlgendust ei ole või kui tuleb, peab jälle põgenema hakkama. See on üks vaatenurk tollele ajale Eesti ajaloos ja lugu inimestest, kes selle läbi elasid.

Eve Tisler, Endla avalike suhete juht

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: