Tragikomöödia “Pommimäng” - päris teatri mängusõda
25.03.2008 00:01
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Et teater peegeldab tahes või tahtmata ühiskonnas toimuvat, võime selle peegli abil öelda, et viimasel ajal on vähemalt teatrirahvast pinges hoidnud igasugused võitlused ja sõjad.
Meenutades aastataguseid sündmusi Tallinna kesklinnas, Iraagis ja mujal, tundub see iseenesestmõistetav. Kui eesti autoritest rääkida, siis eelmisel aastal avaldatud ja lavastatud Andres Ehini “Volquin Varbola all”, Mart Kivastiku “Sõdur”, “Eesti asi” ja “Kangelane”, NO-teatri “GEP”, Hendrik Toompere jr “Kommunisti surm”, Lauri Vahtre “Muna EÜE”, Jan Rahmani “Jõujaam”, Katrin Saukase “Võlg” jt räägivad otseselt või kaudsemalt punaterrorist, kommunismist, eestlusest ning muust sellisest kontekstisisesest. Kuigi muheda (enese)irooniaga, on selline “omadele appi ruttamine” tuntav ja toetav. Patsifistlik lugu Erinevalt eespool mainitutest ei ole Madis Kalmeti “Pommimäng” konkreetsete ja tuttavate tegelastega (eestlastega) “appiruttamine”. Kalmet vaatleb 1969. aastal Vietnami sõja kriitikana ilmunud teksti abil üldisemalt sõja olemust ehk sõja mõttekust või mõttetust. Kui suvaline kindral saadab suvalised sõdurid suvalisse kohta suvalisi inimesi pommitama, võib kaine mõistus tõesti küsida, nagu küsis endalt lavastaja: kas tegemist on tõelisuse või mänguga. Kuidas võtta, surma saadakse päriselt, mängus harva (kuigi mängult jälle tihti). “Pommimängu” esimese tasandi loos julgevad sõdurid kahelda ülemustelt saadud käskude otstarbekuses, otsivad hukkunud sõpra (jääb arusaamatuks, miks?) ning jooksevad ka mingid lõdvad liinid naisköögitöölise (Ireen Kennik) ning sõduri (Märt Avandi) ja kapteni (Sepo Seeman) vahel. Mitte just eriti originaalse sü˛ee võtab lõpuks kokku siiski kõnekas ja üheselt mõistetav kujund – kaptenil, kes aastaid on saatnud noorukeid sõtta, tuleb aeg saata samamoodi ja seaduse järgi lahingusse oma poeg. Kuigi vangerdatakse igatpidi, on ikka ja jälle järjekordne “saatke uus sisse” kapteni poeg. Saadetagu sõtta keda tahes, kellegi poeg on ta ikka. Metateater Minu jaoks ei kujunenud “Pommimängu” puhul olulisimaks üks järjekordne sõdurpoistest pajatav patsifistlik lugu, kuigi soovijal on tõesti võimalik mõningase pingutusega seda lugu jälgida. Ma paraku ei tea, kuidas see näidendisse oli kirjutatud, aga lavastus opereerib üsna rasvaselt ja kohati isegi ülevoolavalt mängu ja tõelisuse vahekorraga. Mängu ja tõelisusega flirditakse sõna otseses mõttes. Muidu peente ja intiimsete (nais)psühholoogiliste lavastustega sina peal olev lavastaja astus uljalt metateatri põhjatusse sohu. Sinna astujaid võib ainult tervitada, sest kõiki erutavat mängult-või-päriselt kogemust või tunnet saabki kõige turvalisemalt mängult või päriselt oma kodus kogeda. Kuigi mitte midagi ennekuulmatut, oli teoreetiliselt kõik põnev: sõdurid hakkavad vastu oma tegelasele, siis hakkavad näitlejad vastu oma ja teiste näitlejate tegelasele, tegelased hakkavad vastu lavastajale ja näitlejatele jne. Pidevad rollidest väljumised (vastuhakk endale), tegelaste loobitud reaalsust kinnitavad infokillud näitlejate endi kohta ning verbaalselt ja seletatavalt “neljanda seina” lõhkumine tegi tõesti puus ja punaselt selgeks, et oleme õnneks mängu päris sõjas, millega siiski taheti ilmselt rõhutada hoopis seda, et päris sõjas pole mängul kohta. Kui teatriga kuidagi mõjutada inimesi või vähemalt nende mõtlemist, oleks sõjateemaline metateater ideaalis selleks hea näide, sest juba oluline mõjutamiskomponent – julmus – on nii ühes kui teises. Et teater mõjuks, tuleb seda teha äärmise tõsiduse ja äärmise huumori kaudu. Vahepealne variant on keskpärane ega tööta efektiivselt. Kuigi Kalmeti lavastust võib pidada toekaks teatrispetsiifiliseks meelelahutuseks, milles oli rahuldavaid osatäitmisi (peale nimetatute sõdurid Ago Anderson ja Tambet Seling), vaimukaid repliike, nagu metateatri puhul ikka, oli selle mõjususe või tõsiduse koha pealt asi siiski mõnevõrra lõtv. Kontrastiprintsiibi “sõda ja mäng” teravus polnudki nii terav, sõda lava ja saali vahel jäi soiku, plakatlikuks. Võib-olla oligi hea, et soiku jäi, mine tea, mis vastupidisel juhul oleks juhtunud. Kõike arvestades sobiksid selle teksti pealkirjaks ka “Päris teatrimängu sõda” või “Päris teatri mängusõda” või “Päris mängu teatrisõda” või “Päris sõja mänguteater” jne ... Rait Avestik
|
