Pekingi olümpiamängude lõputseremoonial kandis Eesti lippu olümpiavõitja Gerd kanter. Foto: Raigo Pajula / Postimees

Häbeneda pole põhjust ka eestlastel. Sõideti ju Hiinasse vähemalt ühe, aga ideaalis nelja eelmise olümpia traditsiooni jätkama ehk kolme medali järele ja kui Jüri Jaansoni ning Tõnu Endreksoni hõbedaid eraldi lugeda, siis kolm medalit me ju ka saime. Selge see, et väärime endi arvates rohkem kui vaid nelja kohta esikümnes, aga sport on sport ja seekord läks sedapidi. Kellelt oodati kõige kõrgemale ronimist, need seda ka tegid, lotovõitjaid meil seekord ei olnud.

Eestlaste tipphetke kinkis Kanter

Meie tipphetk oli muidugi Gerd Kanteri kettakuld. Gerdi säravad silmad võidu järel jäävad kauaks meelde nagu ka see, et tal katus kenasti peal püsis, mees värske võitjana arukalt, lahkelt ja ladusalt juttu puhus ning auringi tehes mängude ühe värvikama etenduse andis. See jõudis pildina koguni China Daily olümpialisasse.

Meie rõõmud ja mured on suured vaid meile, maailm vaatab ja mäletab midagi muud. Näiteks ujuja Michael Phelpsi kaheksat olümpiakulda ja maailmarekordeid ning sprinter Usain Bolti kolme hiilgavat jooksu ja uskumatuid rekordeid. Aga ka Kenenisa Bekele ja Tirunesh Dibaba topeltvõite pikkadel jooksumaadel, Hiina lauatennisistide masendavat ülekaalu muust maailmast, USA korvpallurite kohatist hädakest finaalis Hispaaniaga ja muud.

Hiinlaste mastaape on raske mõista

Hiina panustas olümpiasse kolossaalsed 400 miljardit krooni. Aga sai mängudega suurepäraselt hakkama, avas end maailmale ja teenis mainena kindlasti rohkem kui kulutas.

Ka otse rahas olevat nad orgkomitee sõnul rohkem kui mäel. Neile jäävad suurepärased spordibaasid (mille nimel aeti väidetavalt eemale miljon elanikku), nad teenisid ja teenivad olümpiaga palju. Olümpia on üldse hea bisnis – viimane miinustesse jääja oli väidetavalt 1976 Montreal, kõik järgmised (Moskva muidugi andmeid ei andnud) on kaubelnud suure kasumiga, ja seepärast on mängude peremeheks kandideerivate linnade alati suur arv mõistetav.

Hiina mastaapide mõistmine pole kerge. Näiteks on see maa-ala ja süsteem, milles olümpia toimis, nii lai ja nii läbimõeldult tehtud, et sellest väljuda pole olümpial tööd tegeval inimesel vajagi, ja väljumata jätnud inimesel võib jääda mulje (ning kirjutada), nagu oleks kogu Hiina selline luksuslik, särav, inglise keelt kõnelev, puhas ja eksimatult toimiv nagu Olympic Green.

Kui nina maas tööd vihud ja kaugemale ei vaata, petab ära. Tekib tahtmine uskuda kommunismi võidusse, tekib mõte, et võiks meie poliitikud kusagile arenguriiki kedagi õpetama saata ja tuua Eestisse asemele sadakond sirgeid käsuliine ajada suutvat ning veel kümmekond tuhat sellist hiinlast, kes tööd vihuksid, mitte poe taga õlut ei libistaks ja tagasihoidliku palgaga töö tegemise asemel “kas me sellist Eestit tahtsime” mõmiseks.

Hiinlased õpetasid olümpiaks välja tohutu kaadri, kes rääkis inglise keelt, naeratas alati ja oskas oma tööülesandeid veatult. Kujukas näide trennist oli minu hotellist, kus kaks nädalat enne mängude algust ei käinud ühtegi külalist, ometi istus ööpäev läbi turvaväravate juures kaheksa ja infolauas viis inimest ning ukse ette sõitis iga poole tunni järel buss. Kaks nädalat, milline tööjõukulu – ja ei ühtegi klienti. Aga kui kunded tulid, jooksis kõik õlitatult. Ja kohe algab paraolümpia ning süsteem vuriseb edasi.

Kui paljud sellest õpetatud massist vähem või rohkem vihatud julgeolemise teenistuses on, ei tea keegi. Ja kui päris aus olla, siis see mind ei huvitagi. Sest kui nende ülesanne on tagada minu julgeolek mängude ajal, pole mul selle vastu midagi. Ja kui nad kaitsevad oma riiki, ja see riik sellisena neile meeldib, siis on see nende asi ja nende seisukohalt õige. Ning minul või mõnel teisel külalisel pole siin midagi kobiseda. Tuleb lihtsalt meenutada, kui solvunud oleme, kui keegi meile Ida-Virumaa kohta meie arvates segast ja laimu ajab.

Esimene tõrge süsteemis oli alles pühapäeval ehk olümpia päris lõpus, kui tahtsin minna võrkpallifinaalidele. Ühtäkki jäi buss keset ristmikku seisma. Tee oli maratonijooksu pärast suletud. Uurisime koos USA kolleegidega, et kauaks, ja kas ringi ei saaks sõita, ning arvasime, et võiks taksoga minna. Vastus oli – kui kauaks, ei tea, ringi ei tohi, sest peame otse, ja taksoga ei saa, sest me ei tohi teie julgeoleku huvides bussi uksi avada ja teid välja lasta. Üritasime selgitada, et oleme press ja vabad inimesed ning kui tahame, käime jala või hobuvankriga, aga asjata. Õnneks tehti tee varsti lahti.

Hiina mõistmiseks napib mastaabitunnet

Hiina rohkema mõistmisega on lugu nii, et selleks pead sulle sõbralikult määratud süsteemist välja astuma. Pole vajagi kaugele. Näiteks läksin laupäeval jalutama. Vaid paarsada meetrit olümpiatara taga käis elav kaubitsemine ilmselt piraatsuveniiridega, mitte keegi ei osanud sõnagi inglise keelt, puhaste ja naeratavate olümpiaabiliste asemel olin nüüd Maroko Marrakeshi turgu meenutavas massis, kus seni välismaalast vist harva nähtud.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: