Hingedepäev on Helgale oluline kergendus

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Helga teeb seda igal aastal. Tuleb jõe äärde, laseb kitsa musta lindiga köidetud krüsanteemikimbu vette, istub kaasavõetud padjale ja vaatab, kuidas voog hellitab lillekimpu seda vahetevahel paigal keerutades ja siis taas edasi viies. Järjest lähemale kohale, kus aastaid tagasi uppus juba meheikka jõudnud poeg.

„Miks sa küll seda tegid? Miks?“ Sedagi küsib ta endalt iga kord, justkui ootaks vastuseks midagi muud, kui tal juba teada on. Silmanurka tuleb pisar ja naine tunnistab endale, et teadis ette sedagi, et nutab. Aga see on rituaal, mida ta ootab ja vajab.

Hingedepäeva tunnike jõe ääres on Helgale (nimi muudetud) oluline kergendus. On alati olnud, sest talle tundub: just siin, hinge lahkumise paigas, saab ema oma pojaga rääkida, nii mõttes kui valjusti. Vähemalt korrakski saab südamel lasuv murekoorem justkui pooleks jagatud. Tal hakkab kergem.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles