Kommentaar: Idapartnerluse pärlid

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Serž Sargsyani käepigistus Vladimir Putiniga tähistas Armeenia kadumist Euroopa jaoks.
President Serž Sargsyani käepigistus Vladimir Putiniga tähistas Armeenia kadumist Euroopa jaoks. Foto: Reuters

Teatavasti algas Euroopa Liidu ja NATO kuulus ittalaienemine ametlikult 1997. aastal pika paigalmarsiga, sest väljavalitud pidid tegema kümneid reforme, enne kui nad kadudega 2004. aastal liikmeks arvati. Kadude all pean siinkohal silmas Bulgaariat ja Rumeeniat, kes liitusid ELiga 2007. aastal.

Tasub meenutada, et veel 1995. aastal alustas Euroopa Liit Aafrika põhjaranniku ja Lähis-Ida riikide rahastamist, mis oma arengutasemelt jäid selgelt alla ”ittalaienemise“ nimistust väljajäänud Ukrainale, Valgevenele, Moldovale, Gruusiale, Armeeniale ja Aserbaidžaanile. Endiste koloniaalriikide mure oma kunagiste valduste pärast oli arusaadav, ent Põhjamaad taipasid õnneks küsida raha majanduse ja demokraatia edendamiseks Balti riikides, Poolas ja Loode-Venemaal.

Juba ainuüksi viimati nimetatu ütles selgelt, et toetamist vajanuksid kohe mainitud kuus endist liiduvabariikigi, kes (peale Valgevene) püüdsid ühekülgsest ja mahajäämust tõotavast sõltuvusest Venemaast vabaneda, ent kuna neid Läänest ei toetatud, siis jäädi lihtsalt virelema. Nende püsimine ei-kellegi-maal vältas kaua – 1991–2008, sest pärast 2004. aastatki oli ELi suurriikide esimene valik Vahemere lõuna- ja idarannik ning alles 2008–2009 sündis Poola ja Rootsi eestvedamisel idapartnerlus. Ehk siis lõpuks ometi algas ELi sihipärane tegevus nende riikide Euroopa Liidu suunalise orientatsiooni toetamiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles