Endlas käivad korraga mitme uuslavastuse proovid: 2. märtsil esietendub Endla küünis August Gailiti romaani ainetel sündinud lavastus “Karge meri”, kus on laval üle tosina näitleja. Kaasa teevad külalisnäitlejad Maarika Vaarik ja Kaili Viidas. Gailiti romaani dramatiseeris ja toob lavale Margus Kasterpalu, kes tegutsemas korraga nii kirjanduse kui teatri valdkonnas.

Kasterpalu on kutsunud rollidesse nii mõnegi Pärnu näitlejaskonna raudvara, rolle teevad näiteks Arvi Hallik, Siina Üksküla, Eha Kard ja Helle Kuningas.

Pärnus lavastate esimest korda, kui palju olete Eesti teatrites üldse lavastanud?

Riigiteatris ei ole ma seni täislavastust teha saanudki. On olnud ettevõtmisi väiketeatrites ning ühe valmis lavastuse ostis Vanemuine kunagi enda repertuaaris mängimiseks ära. Ma ei loe ennast päris lavastajaks, kes käib perest peresse ja teeb tellitud tükke. Saan teha ainult seda, mille peale olen pikalt mõelnud, Gailit kuulub nende materjalide hulka.

Milline on Gailiti sõnum tänapäevasele vaatajale?

Need sõnumid on väljaöelduna üsna trafaretsed. Näiteks, et põhiolemuselt on kõik inimesed head. Armastus võidab kõik. Eks need olegi suurte asjade taga. Küsimus on pigem lugude jutustamise viisis.

Minu jaoks on Gailiti puhul tähtis keel, milles ta kõneleb. See ei ole tavaline keel. Gailiti tegelased räägivad ilusamini ja ilukirjanduslikumalt, kui nende sotsiaalne taust võimaldaks, sõnajärg on nihutatud ja väljendid pole päris tänapäevased. Ent see kõlab kokku hästi. Üks eesmärk ongi säilitada laval Gailiti keelt. Tema väljenduslaad annab õigustuse rääkida mingitel teemadel piinlikkust tekitamata.

Ka Tiit Palu on Gailitit Endlas lavastanud. Miks on Gailit teie jaoks päevakorral?

Lõpetasin ülikooli diplomitööga August Gailitist. Jätkan parajasti doktorantuuris, kavatsedes kirjutada Gailitist paari aastaga monograafia. 1990. aastate lõpus käisin Rootsis Eesti Televisiooni saate materjali korjamas ning mul õnnestus intervjueerida seal Gailiti naabreid ja sugulasi, keda nüüd enam meie hulgas ei ole. Mul on temast seeläbi isiklik teadmine ja kogemus. Olen hoidnud käes tema frakipükse, mis ulatusid mulle tõesti õlani - Gailit oli väga pikk mees.

Kui Tiit Palu tegi mulle ettepaneku lavastada midagi eesti kirjandusest, siis ma väga palju ei mõelnudki. Valisin “Karge mere” selle mereäärsuse tunde või õige taju pärast. Gailit oli sisemaa mees ja minagi ei tea merest midagi. Ent sisemaa mehe mulje merest on meil sarnane ja mitte vale.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1