Pärnu ja Rakvere ühislavastuselt “Vargamäe kuningriik” teiste autodega ühtses voolus koju kulgedes oli mahedalt ülendatud tunne, nagu oleks Mekas või Santiago de Compostelas palverännakul käinud.

Praegu tollest kuningriigist rääkida on võib-olla juba õrritamine – mina käisin selle suve viimasel etendusel. Ei tahagi uskuda, et kahe teatri tekitatud kuningriigiga ongi kõik. Selleks suveks küll. Aga see suurtöö ei aegu üle talve pidades.

Tammsaare Sõna on juba ise üle sajandi vastu pidanud. Etenduse tulevasuvine ülessoojendamine annaks veel paljudele peredele põhjuse oma juurtejanune hing ja lapsed Kõrvemaale viia.

Just sedasorti klassika elustajana on Urmas Lennuk kujunenud hindamatuks vahendajaks. Olnud aegade ja meie eneste hingesügavuse tõlgiks.

Lennuk on eestlaste kultuuriloo ja olemuse tunnetaja ja peegeldajana palju heasüdamlikum ja armastavam kui Kivirähk.

Tammsaarega läbi elu

Armastuse ja mõistvuse asendamatut jõudu on näidanud nii Lennuki komponeeritud “Johannese passioon” (Rakvere), “Koidula” (Emajõe Suveteater) kui “Vargamäe kuningriik” (Endla-Rakvere). Lennuk on lihtsalt geniaalne. Kusjuures see väljendub ühes banaalses, aga õppimatus-teesklematus nipis.

Ta võtab madala ja maadligi tasandi. Mullast oled sa võetud ja mullast saad sa aru, enne kui ise mullaks saad. Lennuk võtab suisa sita. Ja inimlikud nõrkused.

Olgu tasandiks, materjaliks ja kujundiks alkoholism või vaimuhaigus, väiklus, õelus või rumalus (epopöa esimesest ja neljandast köitest kasutab Lennuk loomulikult kaevu sittumist, koera kommet akna all asjal käia, Pearu joomarlust, sulase-Oti liiderlikkust, Andrese põikpäisust).

Teatrilukku lähevad hääletu, aga alateadvusse sööbiva karjega sellised stseenid, nagu Carmen Mikiver Krõõdana – pärast äsjast sünnitust vabandust paludes jalul ja juba kaelkoogu all, sest sündis ju kõigest tüdruk. Ja talle sekundeerimas Üllar Saaremäe napp rõõmunaeratus plikatirtsu üle, mida välja näidata ega sõnadeks öelda Vargamäel ei või.

See kõik on olnud. Just sellessamas kohas Kõrvemaal ja meiega meie kodudes täpselt samuti. Mis rõõmutu-leevenduseta elu. Päevast päeva ühel ja samal õuel. Puhkuse, reiside, abiliste ja lõbustusteta. Tallu tööjõudu ja loodetud pärijat sigitades üha rase ja imetav.

Olnud aegade hinged

Urmas Lennukil on inimlikkuse mõõt loomade austamine-kuulmine-armastamine. Olulised episoodid on ta seegi kord andnud koera vormida.

Ago Andersoni mängitud koer on kujundlik-allegooriline, samal ajal ehtne ja tegelik. Kujuneb suisa üheks peategelaseks, sest ütleb kolme vaatuse olulisimad tõed ja laused.

Tänu tundlikule dünaamikale ei piirdu ka Madis Kalmeti vana Andres painava nututamisega.

On halenaljakas, nagu vanamehed ongi. Koos Peeter Jakobi vana Pearuga on nad liigutav kaheraudne. Pärast surma kroonitud-troonitud kuningad.

Tammsaare arvab naistest mööndusteta hästi. Ta suhtub ju ka ühe teise köite Karinisse kurva armastusega. Vargamäelgi on Karini maailmast väike vihje – Ülle Lichtfeldti miniatuur Andrese ja Krõõda tütre Mareti suurrolli kõrval. Sihuke suitsupitsiga kaunitar limusiinis, maalähedases olustikus armetuks harkjalaks moonduv koondnähtus.

Ent nii Üllel Maretina kui Tiina Mälbergil Pearu miniana laseb Lennuk Rohumaa abiga rõhutada Tammsaare tähelepanekut, et karmi elu käes jäävad ellu eriti mehised, pükstega naised – Krõõda moodi naisemad kujud surevad välja.

Mida olnud aegade hinged Vargamäel tänasest arvavad? Nende kohalolek on pidevalt meeles Rohumaa meeskonna tekitatud inglikooride tõttu.

Kuuskede ladvus kõikuva unenäolise kirikukella tõttu. Mets kajab eriliselt. Ja kõik kannab. Keset Eestit avaneb sel kombel totaalselt üliolemuslik tuum.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0