Spetsiaalselt neile kirjutatud näidendi lavastas noorte õppejõud Kalju Komissarov.

On juba palju räägitud, et näidend on soomepoistest, aga kuidas lavastus täpsemalt välja näeb? Mis žanrisse võiks selle paigutada?

Enamik inimesi on seda meelt, et parem oleks, kui sõda poleks. Sõda tähendab surma, verd ja õudusi ning paraku näidendis sõda käsitledes nendest asjadest mööda ei saa. Samal ajal puht lavastamise stilistika järgi Hollywoodiks asi mingil juhul ei lähe. Seda pole, et veri lendab, soolikaid tiritakse ja lihatükid kukuvad saali, need vahekorrad on paigas. Nalja saab ka.

Näidend on Endla teatri tellimustöö nii autorile Kivastikule kui lavastajana mulle. Mõte soomepoiste temaatika Endla teatris päevakorda võtta oli Tiit Palu oma ja sihikindla mehena on ta selle suutnud välja pigistada. Mind peibutati siia kompvekiga, et mu omad õpilased saaksid kõik üheskoos suurel laval esimese töö ja äkki siis vanamees – koolipapa – ka ehk ronib kohale. (Naerab.)

Milliseid mõtteid ja tundeid näidendi esimene lugemine tekitas? Kas näitemäng vastas ootustele?

Absoluutselt ei vastanud ootustele, pigem vastupidi. Aga see on väga kavalalt kirjutatud näitemäng. Mulle õudselt meeldib pealkiri – “Kangelane”. Sealt jõuamegi kõige valusama küsimuseni: kes siis on meie kangelased? Raudristi kavalerid? Aga kuidas sa seletad näiteks prantslasele, et meil on selline kangelane? Või Nõukogude Liidu kangelased nagu Arnold Meri või Albert Repson – kah tundub imelik. Kuidas saaks riiki teha ilma kangelasteta? Mille peal siis veel natsionalismi, patriotismi või idealismi trummi lüüa?

Lihtne inimene on kangelane, ei revolutsionäärid ega sõjapealikud.

Kuidas noored näitlejad sõja teemasse suhtusid? Kas neis tekkis ajaloohuvi, kui tõsiselt nad asja võtsid?

Noored käisid jah soomepoiste muuseumis ja vaatasid filme. Huvi neil selles mõttes asja vastu on, sest näitleja tahab mõjuda usaldusväärselt, ta peab kas või seda teadma, kuidas rivis marssida.

Nad kõik on minu enda õpilased ja võtavad iga tööd tõsiselt. Neli aastat olen neid kiusanud ja piinanud, kurat võtaks, alates sellest, et inimestele tuleb tere öelda, kuni sinnamaani, et kõige magedam näitleja on laiav näitleja. Selle nelja aastaga on nad õppinud iseseisvalt tööd tegema küll.

Minu õpetamise kogu saladus on see, et räägin neile esimesest päevast peale: see on pidu, kui saate kokku targa lavastajaga, kes suudab öelda, mida ta lavastab ja miks ta seda lavastab. Enamasti, 90 protsenti, ei anna lavastaja neid vastuseid. Lavastaja kummardab esietendusel ja kaob, näitlejad aga peavad igal õhtul väljas olema ja ise hakkama saama.

Kuidas noored näitlejad on Endla ja vanade olijatega kohanenud?

Kõrvalt vaadates jätavad rahuliku mulje, ma pole neil stressi või depressiooni tajunud.

Tundub, et Endla rahvas on ka rahul. Palugi ei väida, nagu ma oleksin talle s…a kaela määrinud. Töö käib ja töösse suhtutakse innukalt. Mul pole selle aja jooksul noortega tegeldes tulnud veel mõtet, et olen midagi tegemata jätnud või midagi valesti teinud.

Tore on see, et etenduses osalevad ka minu eelmiste lendude noored, vahel istun saalis ja vaatan: enam kui pool laval olijatest on minu õpilased.

Kas olete Endlas varem lavastanud? Olete näinud mõnda siinset etendust?

Endlas lavastan esimest korda. Armas linn, normaalne teater, humaanne töökeskkond. Mul on olnud ka mittehumaanseid töökeskkondi, kus sundisin ennast, hambad ristis, hommikul proovi minema, sest töössesuhtumine oli nii jälk.

Ühtegi etendust pole siin veel näinud. Kui ausalt öelda, on mul olnud õudne aasta ja asjad on kuidagi hunnikusse jooksnud. Aasta jooksul kolm lavastust, kus kogu teatritrupp on kaasa haaratud. Ugalas “Marilyn”, viimne kui üks näitleja laval pluss minu õpilased, 40 inimest. Sinna otsa Rakveres “Cyrano de Bergerac”, samuti kogu teater laval, nüüd siin “Kangelane”…

Vanaduse üks tunnus olevat see, et tahad teha küll, aga enam ei suuda. Vähemalt mitte nii palju ja sellise intensiivsusega. Sellepärast üritan pigem magada, kui on vaba aega.

Kellel soovitate “Kangelast” kindlasti vaatama minna?

Teeme teatrit kõikide inimeste jaoks, mitte ainult näiteks suurte punaste ninadega isikute või paksu tagumikuga inimeste jaoks. Kujutan ette, et vanematel inimestel võivad mingid äratundmisrõõmud tekkida. Pole vist Eestis inimest, kes poleks meie kangelaslikust ajaloost sakkida saanud. Nii või teisiti, kõik on karvupidi seal vahel olnud. Vanemad vennad Punaarmees, nooremad Saksa sõjaväes ja kõik need õudused, mida on tulnud läbi elada …

Noortele soovitan ehk selleks, et nad saaksid aru, miks vanaemad ja vanaisad võivad vahel tigedad olla või viina võtta. Nende elu pole meelakkumine olnud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: