“Röövlitütar Ronja” on seikluslik, õpetlik ning mõtlemapanev lugu poisist ja tüdrukust, kelle läbisaamist varjutab röövlijõugu pealikest isade vaenutsemine.
“Röövlitütar Ronja” haarab nii suuri kui väikseid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
23. aprillil esietendus Pärnu Endlas Kalju Komissarovi muusikaline koguperelavastus „Röövlitütar Ronja”, mis põhineb Astrid Lindgreni samanimelisel raamatul.
Loos kerkivad esile Ronja (Kaili Viidas) ja Birki (Priit Loog) vaheline suur sõprus ning nende suhted vanematega. Nende läbisaamist on aastakümneid varjutanud röövlijõugu pealikest isade omavaheline vaenutsemine.
Ühelt poolt on Komissarovi lavastus seikluslik, teisalt ärgitab mõtlema.
Kui praegusel ajal on paljudes teatrites märksõnaks kokkuhoid, siis Komissarovi puhul ei tasu allahindluse tegemisest rääkidagi. Kõnealuse lavastuse visuaalne ja auditiivne külg ei tohiks nõudlikematki vaatajat külmaks jätta.
Meelde jääb eelkõige Krista Tooli loodud suuremõõtmeline lavakujundus. Samal ajal ei ole see midagi liiga keerulist ega värvilist, mis väsitaks, vaid haarab kaasa ja laseb fantaasial vabalt rännata.
Aeg-ajalt laval siblivad hallvanakesed ja tötskääbused lisavad atmosfääri maagilisust. Eri kasvu laste kehastuses on need metsaelanikud ülivahvad. Samuti mängib tähtsat rolli Peeter Konovalovi võimas muusikaline kujundus, mis välistab tähelepanu hajumise.
Astrid Lindgren oli esimene lastekirjanik, kes oma teostesse surma teema tõi. “Ronjaski” tuleb tegelastel sellega kokku puutuda. Küll mõjuvad just need momendid selles lavastuses kuidagi eriliselt ja paljutähenduslikult. Võib-olla on see tegelaste võimas ühislaul, mis noorematel teatrikülastajatelgi aitab surma olemust sügavuti mõista?
Lavastaja on pööranud tähelepanu loo õpetliku aspekti rõhutamisele. Kaili Viidase kehastuses on röövliplika leebem ja heasüdamlikum, kui alguses ette kujutasin. Seda veenvamad on hetked, kui Ronja mõistab hukka isa senise eluviisi.
Sepo Seemani röövlipealik Mattis paistab välja suur ja metsik, kuid on õrnahingeline ja heasüdamlik. Täpselt selline, nagu raamatut lugedes võib ette kujutada. Seemani huumori element leiab Mattise rolliski mõõdukat kasutamist, lisades tegelaskujule värvikust.
Samal ajal on pisut raske ette kujutada, et Seemani Mattis võiks rüüsteretki korraldada ning sellega kaasinimestele halba teha. Carmen Mikiveri Loviis on seevastu käre ja jõuline ja toob rohkem esile röövlile omaseid jooni. Ilmselt tasuks mul aeg-ajalt endale meelde tuletada, et tegemist on siiski lastelooga ja halbade harjumustega inimesteski leidub alati killuke headust.
„Röövlitütar Ronja” on lavastus eelkõige koolieelikutest noorema põhikooliastmeni, kuid seda sobib vaadata täiskasvanutelgi. Vanusest olenemata vajame kõik aeg-ajalt vaheldust argipäeva hallusele. Miks mitte otsida seda muinasjuttudest, mis annavad lootust ja usku ning aitavad elus nii mõndagi näha rõõmsamast küljest?