Jalgpallur Raio Piiroja vahetab ametit

“Mängus Türgiga saadud vigastus lõpetas minu pika ja põneva sportlasekarjääri,” rääkis 34aastane Piiroja Pärnu Postimehele. “Olen nüüd kutseline kalamees ja selleks ametiks hakkasin valmistuma juba mõni aasta tagasi, kui hankisin püügivarustuse ja -load ning sadamakoha. Kui kõik läheb kavakohaselt, avan järgmise aasta suve lõpuks Tallinnas oma müügipunki.”

Milline on teie praegune suhe oma kauaaegse armastuse jalgpalliga?

Ütleksin nii, et jälgin mängu teleri vahendusel ja puhkan jalgpallist. Suurem osa minu senisest elust on möödunud jalgpallimängimise tähe all, nüüd tegelen kalapüügiga. Mis edasi saab, pole veel mõelnud, võimalik on, et ühel või teisel viisil tulen kunagi jalgpalli juurde tagasi.

Olin üheksanda klassi poiss, kui hakkasin tõsiselt vutitrennis käima. Karjäär sai alguse Pärnu jalgpalliklubis, kus mängisime Ants Kommussaare juhendamisel Eesti esiliigat. Enne seda olin käinud nii Raimo Paulbergi, Märt Siiguri kui Jüri Ivanovi treeningutel. Peale jalgpalli proovisin maadlust, purjetamist ja isegi ujumist.

Jalgpalli juures võlus see, et palju poisse oli koos ühise eesmärgi nimel võitlemas. Tuleb tunnistada, et suviti tulid jalgpallis pikad pausid sisse, sest olin Tõstamaal vanaisa ja vanaema juures, aga sealgi sai poistega külajalgpalli mängitud.

Viimase hooaja mängisite Hiinas. Mis tunnetega te sealt ära tulite?

Hiinast tulin tagasi kolme nädala eest ja tunne oli hea. Hooaeg sai läbi, lõpetasin sealse klubiga lepingu ja sõitsime sloveeniga kohe tagasi.

Kohanemine Hiina eluga oli mulle kui endises N Liidus elanud inimesele üpris lihtne. Olen kõike näinud ja miski ei üllatunud.

Veidi raske oli kohaliku toiduga harjuda, sest eestlasele polnud seal midagi meelepärast süüa. Vahepeal oli meil belglasest treener, kes surus klubi kokkadele peale oma tahtmist.

Toit võttis küll mõnikord euroopaliku mulje, aga päris see polnud ikka, millega kodus harjunud olen. Linnas, kuhu oli meie klubi baasist pool tundi autosõitu, sai kas Ameerika või Itaalia restoranis head toitu, aga selleks oli vaja kohale minna.

Kas kohalikega suhtlemine valmistas palju peavalu?

Et Euroopa juhiloaga ei tohi seal sõita, tuli kasutada kohaliku sohvri teenust ja see oli üpris tülikas tegevus. Linna minemine oli tõeline kannatuste rada. Kõigepealt pead helistama tõlgile ja see helistab autojuhile. Kui tahad linnas kuhugi jõuda, pead autojuhile näitama vastava sihtkoha aadressiga visiitkaarti.

Ükski taksojuht seal inglise keelt ei räägi ja kui tõlk telefoni vastu ei võta, jääd kohe hätta. Kui meie klubi baasi visiitkaarti taskus polnud, võis juhtuda, et ei saagi linnast tagasi.

Hiinas valitseb suur ehitusbuum. Kas saite näha uusi spordirajatisi?

Riik on viimastel aastatel palju staadione ehitanud, need on iga kandi pealt megastaadionid. Paraku seisavad aga enamiku ajast tühjana. Minu koduklubi staadionil on 35 000 pealtvaataja kohta. Kurb on see, et tavaliselt käis meie mänge vaatamas vaid paar tuhat inimest.

Kui rääkida spordialade populaarsusest, siis iga linna igas pargis on vähemalt paarkümmend lauatenniselauda üles pandud. Jalgpallist ei arvanud kohalikud hiinlased suurt midagi.

Milline on asjaajamine Hiina moodi?

Ei ole neil täpsust asjaajamises, pigem ikka on nii, et küll saab. Algul tundub, et viie minuti pärast, mis tegelikult tähendab, et asjaga hakatakse tegelema kas kahe tunni või alles kahe päeva pärast. Paradoksaalne on, et kui nendel on midagi vaja, tuleb see kohe saada ja nad käivad sulle pidevalt pinda.

Olete aktiivsest spordist tagasi tõmbunud. Kas suurte koormustega harjunud keha nõuab aeg-ajalt pingutust?

Käin kolm korda nädalas jooksmas. Jalg on veel valus, aga iga päevaga läheb paremaks. Võtsin eesmärgiks hakata valmistuma Tartu suusamaratoniks. Eelmisel talvel oli plaan maratonile minna ja treenisin hoolega selle jaoks, aga siis pidin kiiresti Hiinasse minema.

Muide, eelmisel aastal muretses Kein Einaste mulle klassikasuusad ja aitas sammu paika panna. Tunnen, et vajan veel koolitust, sest asi on vaja algusest peale korralikult selgeks saada. Jõusaali ma praegu ei kipu ja palli toksida ei taha.

Milline võiks olla tõenäosus, et lõpetate jalgpallurikarjääri Pärnu meeskonnas mängides?

Praegu on sellest veel vara rääkida, ma kardan, et ei saaks isegi neljanda liiga satsis platsile minna. Keha ei luba mängida, kohalikud noored poisid näevad platsil kindlasti paremad välja kui minusugune räsitud endine proff.

Samas mõtlen, et Eesti liigas oleks lõbus mängida, saaks rohkem riskida ja teha neid asju, mis profijalgpallis kõne alla ei tule. Ometi kardan, et ma ei leia tulevikus igapäevasteks treeninguteks aega, vaja on muud tööd teha.

Mida arvate sellest, et Eesti koondise peatreeneri Tarmo Rüütliga lõpetati tööleping?

Arvan, et selle EM-valiktsükli oleks Tarmo võinud küll ära teha. Meeskonnal on suur šanss jõuda finaalturniirile, kui õnnestuks teha selline tulemus, nagu oli meil kaks aastat tagasi. Tarmo tunneb mehi läbi ja lõhki, esimese poole tunniga saab ta laagris aru, mis olukorras keegi parasjagu on.

Uuel treeneril võtab sisseelamine tahes-tahtmata päris pikalt aega. Pealegi pole välismaalasel lihtne kohaliku kultuuriruumi ja eestlaste mõttemaailmaga kiiresti kohaneda.

Ütleksin nii, et Tarmo on väga hea raja sisse ajanud ja uuel tulijal ei saa olema lihtne. Tarmo tõi koondisse vabadust, enne teda oli meil sõjaväeline kord. Ta sai seda teha, sest meil polnud tüüpe, kes oleksid treeneri heatahtlikkust kurjalt ära kasutanud. Keegi ei staaritsenud ja treenerile pähe ei istunud.

Kes peale Rüütli oli veel koondise hea treener?

Olen mänginud koondises kuue peatreeneri käe all. Teituriga oli meil eriline suhe, ta oli Mati Alaveri tüüpi treener, kes tundis jalgpalli peensusteni. Igal hommikul mõõdeti mängijatel hemoglobiini ja vaadati muid tervisenäitajaid. Nii heas füüsilises vormis kui Teituri ajal polnud ma kunagi varem ega hiljem.

Milline on meie koondise järelkasv, võrreldes aastatetaguse ajaga?

Põlvkondade vahetus tuleb kindlasti peale nüüd algavat tsüklit, kui kahe aasta pärast tekib küsimus, kes 30aastastest veel ühe ringi kaasa teevad. Arvan, et vähemalt viis mängijat peavad oma kohad noorematele loovutama.

Tore on see, et meie U21 ja U23 koondis on väga head. Omal ajal saime me noortekoondisega igalt poolt haleda paki, vist ei võitnud kedagi. Üks põhjusi oli see, et U21 satsis mängisid 17aastased poisid ja kõik, kes said 21, arvati rahvuskoondisse.

Mida arvate kodulinna jalgpalli hetkeseisust?

Kindlasti vajab Pärnu sisehalli, see annaks kohalikule jalgpallielule võimsa tõuke.

Pärnu on hea asukohaga, siia saaksid tulla külmal ajal näiteks Läti ja Tallinna meeskonnad oma sõpruskohtumisi pidama. Samuti oleks siin ideaalne koht treeninglaagrite korraldamiseks.

 Ma olen kahe käega halli poolt ja aitan niipalju kaasa, kui suudan. Seni on Eestis vaid üks sisehall, näiteks väikesel Islandil on neid lausa 13 tükki. Norras oli igal meeskonnal oma sisehall ja enamik neist kuuluvad kohalikule omavalitsusele.

Kui Kalevi staadioni saaks korda, tõuseks siinsete meeskondade tase oluliselt. Korralik baas ja hubane staadion aitavad asjadel õigesse rööpasse loksuda. Meie linnas on publikut, kes tahab head jalgpalli vaadata.

Pärnusse võiksid tulla U21 ja U23 koondiste rahvusvahelised mängud. Jalgpallurid hindavad kõrgelt siinset atmosfääri. Arvan, et rahvuskoondis tooks siia samuti oma sõpruskohtumisi.

CV

* Sündinud 11. juulil 1979.

* Klubikarjäär: Pärnu JK Rivaal, Pärnu Tervis, Pärnu JK, FC Lelle, Lelle SK, Tallinna Flora, Oslo Valerenga IF (Norra), Fredrikstad FK (Norra), Arnhemi Vitesse (Holland), Chengu Blades (Hiina).

* Koondisekarjäär: 113 mängu, 8 väravat.

* Rahvusmeeskonna ekskapten. Debüüt Eesti koondises 21. novembril 1998 sõpruskohtumises Armeenia vastu.

* Eesti parim jalgpallur 2002, 2006, 2007, 2008, 2009.

* Norra karikavõitja 2006. Eesti meister 2001, 2002.

Andmed: Eesti jalgpalliliit