| |
|
 |
“Juubeliparaadi ettevalmistamise ajal sain neljandat korda vanaisaks,” muheleb kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots.
Foto: Urmas Luik |
|
Kindralleitnant Ants Laaneots allub vaid lastelaste komandole
23.02.2008 00:01
Silvia Paluoja, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Täna juhatab kindralleitnant Ants Laaneots 90aastase Eesti Vabariigi sõjaväeparaadi Pärnus, linnas, millest poolesaja kilomeetri kaugusele Lodja külla jääb tema lapsepõlvekodu ja Saarde kalmistul puhkavate esivanemate juured.
Laante rüpes haris soo viljakandvaks maaks Hendrik Langholz (eestindamise järel Laaneots) ja rajas Kaugoja talu. Hendriku pojad Aleksander ja Elmar võitlesid Vabadussõjas ja Elmar sai Lemsalu (Limba˛i) all haavata. Aga pojapoega Hendrik ei näinudki: ta pani kaks kätt risti rinna peale viis aastat enne seda, kui Ants sündis. Isa metsas, ema Siberis Rahuajal Eesti kaitseväge juhtides, selle arenduse ja isikkoosseisu väljaõppega tegeldes meenub kaitseväe juhatajale mõttehetkil valge metallrist, mis kõrgub Kilingi-Nõmme mändide all Liivamäe lahingupaigas. Hävituspataljoniga võitlesid seal esimesel sõjasuvel tema onu Juhan ja isa Aleksander Peetrimäe. Piirikaitse rügemendis teeninud, siis metsavend, langes isa Pärnumaal vangi. Alles trikoloorses riigis sai poeg lõpuks tõendi, mis kinnitas, et tema isa suri 1953. aastal Barnaulis vangilaagris. Põhjus: verevalum ajju. Keegi ei saa iial teada, kas isa aimas, et üksiku Kaugoja talu ukse taga kloppisid 1949. aasta 25. märtsi hommikul küüditajad. Tema aasta ja kahe kuu vanuse poja ema ja vend Elmar pakkisid mõne minutiga kompsud ning süüdistatuna kulaklikkuses ja banditismis, istusid veoauto kasti. Kilingi-Nõmme raudteejaamas ootas rong segaduses saatusekaaslastega. Sundreis lõppes Krasnojarski krais Temra külas, kodust mitme tuhande kilomeetri kaugusel. See oli Antsu õnn, et ta nii väiksena ei adunud toimuvat. Aga üks pilt jääb nelja-aastase poisi mällu 1952. aasta jõululaupäevast. Ilm on väga külm, tuiskab. Onu Elmar seisab tema kõrval, teised eestlased ka ja miskipärast sunnivad nad teda, väikest poissi, viskama ema kirstu peale mulda. Ta ei taha seda teha, ta punnib vastu … Hiljem ei kahtlustanud ükski ankeediuurija, et ta on rahvavaenlase poeg. Vanemad ei jõudnud segastel aegadel ühist perekonnanime võtta ja tema, Ants, oli orb. Tisleritööd rabav onu Elmar oli talle isa ja ema eest. Kuuesena kooli Õnneks oli naabripoiss, aasta vanem Petka Zahvatov seltsiv mängukaaslane. Kuni tuli koolisügis. Kambavaimust kantud, läks Antski kooli. Istus kuulekalt kulakumajja sisustatud klassitoas, kritseldas midagi kodust leitud vihikusse ja pani hoolega tähele, mida õpetaja rääkis. Huvitav oli! Ühel päeval küsis õpetaja temalt vastust ja hakkas klassipäevikust nime otsima. Nime ei olnud. Imestas: poiss, kuidas sa niimoodi siin oled!? Ma tulin kooli! Kui vana sa oled? Kuueaastane! Õpetajanna puhkes naerma ja kirjutas tragi eesti lapse nime üles esimesse klassi. Neli klassi tegi ta Venemaal ära, aga Eestis tuli neljandat korrata, sest eesti keele grammatikast polnud aimugi ja eesti keelt kõneles poiss aktsendiga. Ja kuigi ta oli külmal maal õppinud lugemise selgeks onu Elmari käsul õhtuti gooti kirjas piiblit, seda ainsat kodust haaratud raamatut veerides, ootas Orajõel ikkagi klassikursuse kordamine. Raudteelt tankistiks Kaugojal olid võõrad ees. Onu kulutas palju aega paberitele, aga lõpuks võis ta perelt väevõimuga võetud maja kolhoosilt tagasi osta. Rublade eest, mille ta oli saanud Siberis lehma ja poole maja müügist. Ja rublade eest, mida ta poisiga koos tööd rabades teenis. Kilingi-Nõmmes koolis pidi Ants jääma internaati, sest kodu oli liiga kaugel. Internaaditädid Lonni ja Elvi hoidsid teda nagu oma poega. Aga onu tervis oli jäänud Siberisse ja polnud kindel, kas lõpuklassini jätkub tema toetust. Seepärast võttis Ants kätte ja lõpetas kümnenda ja üheteistkümnenda klassi ühe õppeaastaga. Õppimine – see kaks klassi aastaga – tüütas nii ära, et ühtegi raamatut ei tahtnud ta enam näha. Onupoeg kutsus pealinna raudteele. Montöörileiba Pääsküla jaamas ampsas maapoiss aasta, kuid huvi sõjanduse vastu oli suur. Sellest kasvas tahtmine õppida ohvitseriks. Sõjakomissariaat püüdis noorukit sokutada meremeheks õppima, kuid meremehest onupoeg laitis plaani maha. Valida jäid jala- või tankivägi. Et esimeses tuli Antsu arvates hirmus palju joosta, jäi peale teine. Mis sest, et tankist oli õline, et tankisuurtüki mürsk kaalus 43 kilo ja tankiaku 68 kilo, tal jätkus selliseks mahviks muskleid. Kaardiväe kõrgem tankivägede kool Harkovis oli Ants Laaneotsa hüppelaud kaadrisõjaväelase teadliku tee alguses. Tõus reamehe pagunitest Kuigi onu Elmar ja külamehed rääkisid isekeskis, mis Eestiga 1940. aastatel tehti, pakkus sõjavägi ikkagi põnevust. Tema klassikaaslased teadsid, et ta uuris sõjaajalugu, käis Pärnust Vojennaja Kniga poest raamatuid ostmas, luges neid huviga ning kavandas maastikumängudes taktikat. Aga tegelik elu ei olnud enam pioneeriealiste luuremäng. Sõjavägi – see on selgus, konkreetsus. Seda teavad kõik, reamehest kindralleitnandini. Käsu eiramise risk võib olla kordumatu ja ainus elus. Lähetusel Etioopiasse riskis eluga ka nii turvatud mees nagu armeekorpuse ülema nõunik. Kaks mässulist üksust hoidsid valitsusvägesid piiramisrõngas. See oli vaja läbi murda. Troopikaöös lendas kuule nagu herneid. Ühel hetkel virutas korpuse juhtimispunkti liikuvale nõunikule keegi nagu haamriga vastu pead, ta kaotas teadvuse. Miinikild oli kiivrisse pidama jäänud. Silmad avanesid tundest, et midagi sooja valatakse näo peale. See oli välipudeli vesi.
> Loe edasi
|
