Daisy Kärner, looduskaitse seltsi Pärnu osakonna esimees

Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi geograafiaõpetaja Daisy Kärneri valisid looduskaitse seltsi Pärnu osakonna liikmed juhatuse esimeheks. Sellel vabatahtlikul tööl kestavad volitused kaks aastat ja uue juhatuse esmamure on saada ülevaade liikmetest.

Eelmise juhatuse ja kauaaegse esimehe Eedi Lelovi ajast jäävad meelde loodushuviliste bussiretked “Aastaring Pärnumaal”, keskkonnateadlikkusele suunatud töökavad ning kohtumised põnevate inimestega, näiteks loodusfilmide autori Rein Maraniga.

Millest algas teie huvi looduse vastu?

Loodusega puutusin kokku ammu, aga sügavam huvi algas Tartu ülikooli päevil, kui astusin looduskaitseringi liikmeks. Ringi juhendas selline värvikas mees nagu Jaan Eilart, kes luges looduskaitset ja oli asutanud 1969. aastal Nõukogude Liidu esimese rahvuspargi, Lahemaa rahvuspargi.

Vahepeal jäi looduskaitsega tegelemine tagaplaanile, aga viimased neli aastat olen selle nagu uuesti leidnud. Lapsed on suureks kasvatatud ja nüüd on selleks jälle aega.

Looduskaitse selts loodi Eestis 1967. aastal. Peaaegu niisama vana on Pärnu osakondki. Mida te nüüd juhatuse esimehena endale eesmärgiks seate?

Tahan kõigepealt liikmeskonna üle vaadata. Parematel aegadel on see ulatunud mitmesajani ja kahanenud poolesaja aktiivse liikmeni.

Hulk looduskaitseliikumisse kaasatuid on kõrges eas ja minu üks mõte on koostada kroonika, et oleks kirjalik märge Pärnu looduskaitse seltsi arengust, selle ajaloost. Nii palungi neid, kes mäletavad seltsi algusaastaid, võtta kontakti e-posti aadressil daisyka@hot.ee, edastada meenutusi ja fotosid.

Nii et seltsi tegevust võib võrrelda mõttekaaslaste klubiga. Aga kas hing mõne koha pealt kriibib ka, kui vaatate-kuulete, millist kurja meie ümber tehakse?

Mulle meeldib looduses käia, väga kohe. Puhkan seal ja mõtlen, et kõik võiksid nautida seda ilu, mis meie kordumatu ümbrus pakub.

Aga – jah, hing kriibib. Et käin palju õues, jalutan perega, koeraga, siis näen ka neid probleeme, mille koha pealt ma kohe kuidagi ei saa vait olla. Näiteks prügihunnikud, mis on tekkinud metsa alla. Või Valgerannas rallivad ATV-mehed, kes sõidavad luited laiaks. See vaikust lõhestav mürin ja pilt, mis neist luidetest on järele jäänud, ei anna rahu. Riivavad pilku nii hirmasasti, et midagi peab ette võtma, see on ju olnud nii ilus paik, mis on nüüd ära lagastatud. Mõtlen siis, et üksinda ei suuda midagi, aga seltsi teiste liikmetega koos saaks selles suhtes midagi parandada, muuta.

Tähendab, selts peaks võtma sõna kriitilistes kohtades, leidma endale väljundi, avaldama mõju kas või seadusandjale?

Jah. Et mingid seadused läheksid paremini või kiiremini käiku. See on üks pool.

Teine pool on, et inimene ise tunneksid end mõttekaaslaste seltsis hästi. Ühisüritused ja eneseharimine – seegi on looduskaitse seltsi tegevuse eesmärk.

Kas või talgud?

Jah, kas või talgud. Mais, looduskaitsekuul, ongi need plaanis. Koht täpsustub, aga talgud on liikmete omavahelise koostöö parim variant, sõpruse tugevdaja. Pluss looduskaitse seltsi igasuvised kokkutulekud. Olen käinud oma initsiatiivil kahel viimasel neist ja nii kahju, et Pärnumaa ei ole esindatud, aga teised maakonnad on kohal. Sel aastal augustis on kokkutulek Põltsamaal, plaanime sinna minna kohe bussitäie rahvaga, otsime oma liikmed üles ja kutsume nad kodust jälle välja.

Et olen Pärnu maakonna geograafiaõpetajate ainesektsiooni esimees, on mul võimalus kutsuda seltsi liikmeid üritustele, nii ka augustis ekskursioonile Poola rannikule jäävatele looduskaitsealadele.

Seltsi juhatusega plaanime minna Viljandisse sealselt looduskaitse seltsi osakonnalt kogemusi saama. Lähme ja vaatame, kuidas nad tegutsevad, õpime, et saaks Pärnumaal töö jälle hooga käima.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: