Jaan Rekkor ja Piret Rauk Endla selle hooaja viimases lavastuses “Kosmonaudi viimane teade naisele, keda ta endises Nõukogude Liidus kunagi armastas”. Foto: Ants Liigus

Ago Anderson oli veenvam kui kunagi varem, Piret Laurimaa edeneb ja teised teevad ka tublit tööd, aga näitlejad üksi ei saa näidendit päästa. Pane peldikusse parkett maha ja lühter lakke – ikka peldik.

Mood on halb vabandus

Tekst võib vabalt pooletoobine olla, aga kui lavastajat ei õnnestu tuvastada, pole vähimatki lootust. On muidugi ääretult tüütu vahtida kaks vaatust seda, mis väljendab seitsmel erineval moel kurba tõsiasja, et lavastajal pole midagi öelda ja tal puuduvad käsitööoskused selle puude varjamiseks.

Noormetsa nime on ennegi kuuldud, aga selle peale küll ei tule, et kui kellelgi juba habe kasvab, laseb ta näitlejal laval pool tundi kokutada. Markeeri ökitamine ja las räägib ära, mis tal öelda on; kui udutab niisama, siis roogi mõttetu ballast tekstist välja. Mida need kokutamised tervikule juurde andsid, mis nende funktsioon oli? Ei seda ega teist.

Miks kogu see hämarus nii kaua venis ja ikkagi kuhugi välja ei jõudnud? Seda, et Endlas on näitlejad, teadsime enne ka. Kas oli vaja tulla suvepealinna lihtsalt puhkama? Või puhkab aju üldse kogu aeg? Kuidas saab selle lahja Šoti kalja pärast üldse endast nii välja minna, et seda lavale vedada? Täiesti arusaamatu.

Korduvalt on püütud muljet jätta, et tegemist oleks justkui moodsa või kaasaegse näidendiga. Ja kui ongi, mis siis? Mood on halb vabandus.

Kes oskab kokku lugeda kõiki koledusi, mida meile moe puru silma ajades kaela määritakse. Ja lõppude lõpuks ei peagi moekaup olema kvaliteetne, loov ega söödav.

On moodne ja kogu lugu, mida sa tast saada tahadki.

Hakkame siis moodsat otsima. Kosmonaudid olid moes kuuekümnendatel. Vene lipakad tulid üheksakümnendatel, aga nüüd on nad umbes niisama aktuaalsed kui Karhu tossud või Montana teksad. Videoekraan muidugi näitas ähmast pilti, aga misjaoks? Tule jumal appi, kas seda videosaasta kaasaegse kunsti näitustel veel vähe on! Öökima ajab.

Tuli selline mõte, et panen ekraani üles ja näitan seal midagi sellist, mis lavalgi näha on. Mitte midagi sellest tolku ei ole, aga ekraanimüüja saab hõlptulu ja videomehike võib ennast natukenegi aega kasuliku inimesena tunda. Millegipärast ei tule kellelegi mõtet panna lavale tahvel ja tädi sinna kriidiga remarke kirjutama, siis kaltsuga puhtaks ja jälle otsast peale.

Väike saal tähendab suurt vastutust

Minu seisukoht on selline, et igasugused moeilmingud tuleb teatrist kõrvaldada. Kõik, mis moes on väärtuslikku, tuleb teleri moekanalilt, ja härra Noormetsal on sellele häbiväärselt vähe lisada. Kui nüri meelelahutus on teatris kohatu, siis hambad tangis moe kangutamine on otse kriminaalne.

Mul pole muidugi midagi selle vastu, kui korraldatakse ikka tõsiseid moeetendusi, kus modellidele pannakse kallid riided selga ja lastakse üle lava jalutada. Olgu, pangu siis näitlejatele ka needsamad riided selga, aga lõpetagu juramine teksti ja muu sellisega. Mood ei vaja hülgemöla.

Väike saal on teatris see koht, kus tehakse kunsti. Sinna ei ole vaja vedada ärikoolitust, äiasid-ämmasid, moodi, poliitikat ega muid tühisuse liike. Suurest saalist ei looda ju keegi midagi, sel tuleb kümne-viieteistkümne saali jagu pileteid maha müüa ja kogu asi unustada.

Kui aga haltuurategija mentaliteet tungib väikesesse saali, pole enam üldse mõtet teatrit pidada. Kõige lihtsam lahendus ongi mitte süveneda ja teha nii, nagu kõik teevad, nii, nagu on moes. Nii, nagu trendidiktaatorid ette näitavad, ilma midagi lisamata, uurimata ja mõtlemata. Tee nagu teised ja ongi tore.

Nii ei saa, liiga palju on eesti teatris seda lihtsalt järeleaimamist. Jäljendamine pole ometi eesmärk, lavastaja võiks töötada millegi muu kui peeglina, selle moedementsuse ikoonina. Moodi on niigi liiga palju ja kasu pole tast muudele kui moetööstuse omanikele.

Enne, mees, kui hakkad moodsat etendust kokku kammima, mõtle, mida mood inimkonnale on andnud. Kas püssirohu, kompassi, trükipressi, dünamiidi või klaashelmed ja värvilise traadi?

Kõige kurvem ongi asja juures see, et mood pole andnud inimkonnale absoluutselt mitte midagi. Mitte halligi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67