Komöödiateatri juhil Hannes Villemsonil on mure eelarvamuste pärast: kui ühemehetükki mängib Jan Uuspõld, ju see on siis rämenaljakas õllereklaami laiendus. Ja kui kaasaskantavat teatrit tehakse trahterites-ööklubides, on see ilmselt mingi jõmisemise taust.

Vaatasin Tartus üle lavastuse “Ürgmees”, mida 2. mail Pärnu kuursaaliski näidatakse. Lihtne, üldinimlik, mahe ja maitsekas tükk.

Libastumine oleks mõeldamatu

Päris kindlasti ei näe te mingit telest tuntud paroodiate rida ega originaalse viisiku reklaamisarja kuuluvat animaalset dekadentsi värske sõnnikuga murul.

Õnneks. Sest jämekoomiline imago on Uuspõllule ta enese “Jan E. Uuspõld show’st” liigagi külge kleepunud, ehkki ta on õigupoolest unikaalne ja andekas-leidlik parodist.

Libastumine oleks mõeldamatu, sest monoetenduse lavastaja Mati Unt on oma siidisest kiisumaitsest lähtudes ameeriklase Beckeri tekstist välja kärpinud isegi tõhusa tüki tavalist abieluinimeste seksi.

Uuspõld aga kasutab üsna leiget ja üllatusteta teksti – mehed-naised on kaks liiki, mehed on suutelised tegelema vaid ühe asjaga korraga ning vajavad tunnetest tuututamise asemel vaikust ja privaatsust – vägagi meisterlikult.

Näitleja esitab kenasid väikseid etüüde. Portreteerib ühtaegu nii ürgmehest järele jäänud diivanilooma kui ka naisi. On ühtaegu nii Jan kui tegelaskuju ning nimetab originaalist erinevalt ka oma naist Marioniks – nagu päris elus ongi.

Ei näe me ses taskuteatris pealetükkivat matšot, vaid mõnuga ja poisikeselikult vigurdavat noort isa. Marion käis oma tükati tülikalt andekat meest etendustel toetamas nii viimase vindi peal lapseootel kui ka nüüd, kui valvab end publiku käes hingeliselt alasti kiskuvat Näitlejat koos mõnenädalase pojakesega.

Abielusuhted kui teema sobivad trahterisse suurepäraselt. Tartus nähtu näitas, et laudade taga hakatakse eheda ja omapoisiliku Uuspõlluga kaasa arutama ning oma analoogsetest kogemustest isekeskis sosistama, ilma et see näitlejat segaks. Tema kiikab sel ajal, kui etendus end publiku seas ise mängib ja arendab, käsikirjast häbenematult järge. On üks meie seast, kes pihib ja arutleb.

Ei näe me publikule peale minemise ja iga hinna eest meeldimise nimel üle mängimist. Uuspõld on selleks liiga Näitleja.

Mööndusi ei tehta

Uuspõld tuleb nii komplitseeritud žanriga nagu ühemeheetendus tõepoolest suurepäraselt toime.

Seetõttu on ütlemata teretulnud, et miniatuurne ja vähenõudlik kohvriteater kannab teda peale Pärnu kuursaali, Tartu Püssirohukeldri ja Atlantise ning Tallinna Club Privé ka rahvamajadesse. Teatrit vaatama satuvad inimesed, kes “päris” teatrisse ja teatrit vaatama ehk ei lähekski – kõrtsi-Jani vaatama aga küll.

Ei näe me selle sületeatri puhul mööndusi ega traagelniite. Sellepärast, et komöödiate-muusikalide-filmide tõlkimisega tuntuks saanud Villemson on kogenud tegija. Teiste seas kuuluvad tema teenete nimistusse “Chicago”, “Klatš” ja “Ei või olla!”.

Huvitav, kuidas lavastab Unt Villemsoni palvel Merle Palmistele samalaadse loo. “Ürgnaine” näitab, kuidas üheaegselt kümmet asja tegev daam praeguse maailma ja iseenese ülinõudlikkuse käes oma ürgsuse kaotab ja ühiskondliku tellimusega kohaneb.

Mida me sellest androgüünistumisest “tütarlapsest sirgub mees” hoolimata ei näe, on kahe soo, pooluse, inimloo sarnaseks muutumine. Vaatamata Maa, tema asukate ja suhete muteerumisele, ajavad östrogeen ja testosteroon ikkagi oma asju.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5