Majandusmatemaatika professor Ülo Ennuste.

Nende värkide asjatundlikuks aruteluks tuleb kõigepealt eristada reaalmajandust ja finantsmajandust ning börsindust, kuigi neil on tugevaid interaktsioone ja –sektsioone, nagu eeskätt inflatsioon.

Reaalmajanduse osas

Siiani näib, et The Economist on Eesti kohta üks kvaliteetsemaid prognoosijaid, seda isegi Brüsseli institutsioonidega võrreldes. Viimaseid on ilmselt alt vedanud liigne uskumine meie administratsiooni saadetud andmetesse.

The Economist esitab igal nädalal prognoositabeli ligemale poolesaja riigi kohta, kus on riikide jooksva majandustegevuse kvaliteedi olulisimate näitajate hinnangud, sh majanduse kasvutempo jooksva aasta ja järgneva aasta ning inflatsiooni jooksva aasta prognoos.

Asjatundjal on selle tabeli alusel väga mugav arutleda. Näiteks rusikareegliga hinnata, kui raskes majandussurutises mingi riik parajasti on ehk ligikaudselt mõõta surutismäära. Seda minimaalselt näiteks valemiga, kus inflatsiooni tõlgendatakse eeskätt kui surutist jätkusuutlikkuse mõttes: surutismäär võrdub inflatsioon miinus majanduse kasvutempo. Majanduskasv võib olla nii positiivne kui negatiivne. Negatiivne tulemus näitab majandusõitsengut.

Riikidevaheliste võrdluste puhul tuleks parema poole liikmeid ka vajadusel asjatundlikult korrigeerida ja kaaluda, näiteks Soome inflatsiooni näit on antud meist erineva metoodika alusel.

Kui kõrge võiks ligikaudu olla mingi riigi surutistaluvuse määr (põhi) enne krahhi, selle arvutamiseks tuleb küll lisaks pöörduda nt Eurostati järgmiste andmebaaside poole: rahvusliku kogutoodangu maht, kogu välisvõlg, eraisikute netovõlg, jooksevkonto defitsiit, inflatsioon, välistoetused, rahvusvaheline investeerimispositsioon, koduperede neto-finantsvarad, valitsuse reservid, majandussüsteemi kvaliteet, finants- ja monetaarsüsteemi kvaliteet, majanduspoliitikute kompetents, majanduslik ebavõrdsus, etniline heterogeensus, avaliku teabe kvaliteet jne.

Majandusliku surutismäära hinnanguid

Kõigepealt tuleb tõdeda, et ülaltoodud valemi alusel ja The Economisti hinnangutel langeb tänavu ainult väike rühm arenenud majanduse ning muidu huvipakkuvaid tärkemajandusega riike olulisse depressiooni (suurem kui neli punkti), eeskätt meile huvi pakkuvalt. Tähestiku järjekorras, sest nii ligikaudsete arvutuste alusel ei või riike järjestada; andmed ümardatud, esimene arv sulgudes on inflatsioon ja teine kasvutempo: Eesti (11 - (-2) = 13), Iirimaa (4 - (-1) = 5), Läti (16 – 1 = 15), Leedu (11 - 5 = 6), Venemaa (14 – 8 = 6).

Islandi kohta Economisti selles tabelis kasvutempo hinnang tänavuseks puudub, inflatsioon umbes meiega samal tasemel. Aga näiteks Slovakkia (4 – 8 = -4, kus tulemuse miinus tähendab negatiivset surutismäära ehk seega jätkusuutlikku arengut) õilmitseb tänavu edasi.

Olulise ehk märgatava majandussurutise suhtes jäävad tänavu puutumatuks näiteks Soome, USA, euroala, Ungari, Tšehhi Vabariik jne. Kerge on arvutusest näha, et vaadeldud surutised on eeskätt inflatsioonilised ehk stagflatsioonilised, erandiks Venemaa ja Leedu normaalse reaalkasvuga.

Kui siiani näitas The Economist Eestit kui ühte kõrgema surutismääraga rühma riiki, siis 9. oktoobri tabelis sai Eesti survemäär lisa: veelgi süvendati selle aasta langust – keskmine languse hinnang 1,5 protsenti. Peaaegu nulliks prognoositi 2009. aasta majanduskasv.

Finantskriisist ja börsindusest

Selles osas mingeid olulisi segadusi arusaamades pole: üldine arusaam on, et on sügav globaalse ulatusega krediidikriis ja tavapärased börsikrahhid. Esimene tuleneb sellest, et kuigi ranged neoliberaalsed pangandusregulatsioonid on nii arenenud ja tärkmemajandustes enam-vähem olemas, on need siiski osutunud aegunuteks ja äpardlikeks, sest pangandusgeeniused on disaininud uusi kasiinotooteid, millega saab jälle osavalt publikut alt tõmmata.

Kuid börsinduses on krahh tavaline kasiinomäng nagu ikka, kus parajasti puudulikke regulatsioone kasutades kanditakse kergusklike väikevendade paberid pakskassidele ümber.

Selge, et kui valitsused on lubanud finantsasutustel käkerdatud regulatsioonide raames tegelda, peavad nad ise supi ära sööma.

Muide, Islandit on Financial Timesis aastaid hoiatatud, et neil puudub küllaldane kompetents nii suurekaliibrilisteks rahvusvahelisteks pangandusspekulatsioonideks ja häda tuleb, nad muidugi vaidlesid vastu – nüüd on supp valmis.

Mis meie kompetentsi puutub, siis näib, et kohalikku prognoosimist ja majanduse reguleerimist näib kõige rohkem solkivat igat masti partokraatlike plekktrummipõristajate ja mundrifanfaarikute täiesti teoreetiliselt absurdsed dotseerimised, eriti igasuguste valimislubaduste näol, näiteks „majandus on tsükliline ja valitsus ei saa midagi teha“ (valitsuse ja keskpanga primaarne valvevale, sest inflatsiooni tõstma on nad mihklid kas või ravimite hindade tõstmisega, raamatutest rääkimata, liiatigi on moodne majandus reguleeritav, isegi tsükliliseks reguleeritav) jne.

Carlota Perezi teesid

Professor Perez (TTÜ) esitas oma teesid surutisest vabanemiseks hiljuti Pärnu juhtimiskonverentsil: kasiino pabermajanduse aeg on möödas. Hakkab toimima üleilmne ja rahvuslik finantskorraldus.

Kasumlik investeering on erapooletu ja võlakindlustus kaupade tootmisele ja teenustele. Kõigis tööstusharudes toimib innovatsioon. Järgmise tehnoloogilise revolutsiooni kandeaeg valmistab ette järgmist suurt pauku.

Tööhõive ja heaolu levivad laiemalt nii rahvuslikult kui rahvusvaheliselt. Turumajanduse stabiilsus sõltub veendumisest, et väheste kasumit taotleva käitumise tulemus on paljude tulu.

Mida see tähendab meile tehniliselt: tuleb jätkata majandus- ja rahandussüsteemi reforme, eeskätt harmoniseerida tulumaksuseadusi euroliidu ning põhjamaise stiiliga (seda eriti kasumiseaduste tsiviliseerimisega); finantsregulatsioonides asendada vananenud mehhanismid nüüdisaegsetega (mitte järjekordselt käpardlike ja kasiinolõhnalistega), et ohjata inflatsiooni ja seega edendada eksporti ning vähendada euroliidu kontekstis barbaarset majanduslikku ebavõrdsust, kuid kaugeltki mitte ainult seda.

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: