“The Force Unleashed” on saadaval mängukonsoolidele Playstation 3, Playstation 2, Xbox 360 ja Wii, peale selle veel mõnele kaasaskantavale süsteemile nagu PSP, DS ja iPhone.

Arvutiomanikud peavad sellest mängust suu puhtaks pühkima, sest Lucasartsi väitel käiks see keskmisele arvutile üle jõu ja sestap jäeti PC-versioon üldse tegemata.

Igal süsteemil on mäng erinev, sõltuvalt nende omapärast. Playstation 3 ja Xbox 360 versioonid on ilusa graafikaga, mänguelamusele annavad lisa reaalselt käituvad objektid ja tegelased. Näiteks puruneb klaas väikesteks kildudeks, puidust objektid aga kõigepealt painduvad surve all ja rebenevad siis pinnuliste servadega tükkideks. Sama sorti objekt puruneb iga kord veidi erinevalt. Vastased omavad aga enesealalhoiuinstinkti, nii et kui neid näiteks kuskile lennutada, üritavad nad enda päästmiseks lähedastest objektidest kinni haarata.

Käesolev ülevaade on aga Wii-versiooni kohta. Kuna Wii jääb võimsuselt muudele uutele konsoolidele alla, on selle graafika nõrgem, kuid koledaks ei saa seda kuidagi nimetada. Samuti on Wii-versioonil puudu nii eelnimetatud füüsikamootor kui vastaste targem käitumine. Füüsika üle nuriseda ei saa. Kastid ja muud esemed lendavad ja põrkavad üsna realistlikul kombel ning enamikku asju saab katki teha. Vastaste käitumises pole midagi silmapaistvat heas ega halvas mõttes. Küll hakkab silma, et vastaste suremisel pole alati kasutatud nn kaltsunukufüüsikat. Nii võib suurema portsu vastaste samaaegsel likvideerimisel näha, kuidas kogu punt sünkroonselt täpselt ühesuguste liigutustega kokku kukub. Wii-versiooni lisaväärtus on võimalus sõbraga valgusmõõgaduelle pidada.

Aga nüüd mängust lähemalt. Alustuseks on võimalik harjutustasemes tutvuda tegelase juhtimisega. Mõõgavõitlus käib põhipuldiga vehkides. Ärge oodake, et pulti võib nagu päris mõõga käepidet hoides kasutada. Võitlus on taandatud üles-alla paremale-vasakule vehkimiseks. Kuna aga mäng päris igale liigutusele ei reageeri, muutub vehkimine kohati väga kaootiliseks.

Tähesõdade maailma põhitegija on teatavasti Jõud ja selles mängus on Jõul ülitähtis roll, muutes peategelase pidurdamatuks hävitusmehhanismiks. Jõu kasutamine jaguneb laias laastus kahte kategooriasse. Telekineesiga sarnanevate võimete abil võib mängija õhku tõsta nii maas vedelevaid esemeid kui elusaid vastaseid. Neid saab ta oma suva järgi loopida. Samuti saab liiga pealetükkivaid vastaseid endast Jõu abil eemale tõugata ja neid Darth Vaderi kombel kägistada.

Teine Jõu põhikomponent on sõrmedest lastav välk, millega alguses võib ühte, hiljem suurt hulka vastaseid praadida. Ülejäänud võimed moodustuvad eelnimetatute kombineerimisel teatud liigutustega.

Vastaste hävitamise eest saab punkte, mille eest saab uusi võimeid „osta“ või olemasolevaid tugevamaks muuta. Iga võime juures on kirjeldus ja kasutamise õpetus. Seega saavad mängijad soovi järgi välja valida rohkem meeldivad või vähem keerukamad. Mängu läbimise seisukohalt on enamik võimeid tarbetud ja pakuvad ainult visuaalset efekti.

Treeninguna toimib mängu esimene tase, milles mängija kehastub kurikuulsaks Darth Vaderiks, kes on saadetud wookiede planeedile ühte järjekordset jedirüütlit elimineerima. Pärast ülesande täitmist satub Vaderi kätte nimetatud jedi poeg, kellest Vader salaja oma õpilase koolitab. Nii saab alguse mängu peategelase lugu. Tuleb lisada, et esimene tase peaks pakkuma suurt naudingut neile, kes leiavad, et wookied tuleks ainuüksi nende närvidele käivate häälitsuste pärast teispoolsusesse läkitada.

Mängu tegevus jätkub hulk aastaid hiljem, kui peategelane on suureks sirgunud ja Vader hakkab tõelisi ülesandeid andma, näiteks jedide hävitamine või täienduskursused Coruscanti jeditempli varemetes.

Kuidas sündmused arenevad, jäägu igaühe enda avastada. Igatahes külastab peategelane hulka eri paiku laevaehitusjaamadest ja eri planeetidest kuni Surmatäheni ja kakleb oma rännakute jooksul igat sorti olenditega.

Üldjuhul ei kujuta vastased endast erilist ohtu. Kui just hooletult suure kamba sekka ei jookse, on surmasaamine harvaesinev nähtus. Arendatud välk aitab enamikust tülitekitajatest vabaneda, ainult mõnda tugevamat sorti tuleb suremisel muude vahenditega abistada.

Mängija suurim vaenlane on hoopis kaamera, mis ennast hilinemisega peategelasega samasse suunda sätib. Kohati on sellel aga kombeks suvalist suunda näidata: mängijal pole võimalik näha teda ründavaid vastaseid või vajalikke objekte.

Nagu igale märulimängule kohane, astuvad aeg-ajalt mängijale vastu eriti tugevad vastased ehk bossid. Mõnda neist näeb mängu jooksul korduvalt, teised on unikaalsed. Bossidega kaklemise omapära on võitluse lõpetamise võimalus väga efektse liigutuste kombinatsiooniga. Kui vastase elud on küllaldaselt vähenenud, ilmub ekraanile sümbol. Mängija peab kiiresti sellele vastavat juhtpulti ettepoole liigutama. Kui reageerimisega hiljaks ei jää, asub peategelane Jõu ja mõõga abil vastast hirmsal kombel rappima. Mängija peab jälgima, millal ilmub ekraanile uus puldi liigutamist nõudev sümbol, kuni võitlus eduka lõpuni jõuab. Kui reageerimisega hiljaks jääda, tuleb tavaviisil edasi kakelda ja ühel hetkel hakkab sama asi otsast peale.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: