N, 2.05.2024
Ilm
Horoskoop
Tellimine
Kuuluta
Reklaam
Toimetus
Klienditugi
RUS
ENG
Tellijale

Kommentaar: Tõehetki Krimmist ja Ukrainast

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krimmi tatarlane varub puid, elu kisub kõhedaks.
Krimmi tatarlane varub puid, elu kisub kõhedaks. Foto: Reuters

Maidani revolutsioon lõppes võimuvahetusega 22. veebruaril ja vastuhakk sellele algas päev hiljem Venemaa merebaasis Sevastopolis, kui rahvajõuk väljakul tegi linnapeaks Venemaa kodaniku. 27. veebruari hommikul hõivasid tundmatus vormis relvastatud isikud Krimmi parlamendi, tegid väikepartei juhist poolsaare uue füüreri ja algas Moskva-meelsete otsuste vorpimine. Kõik järgnev oli okupatsiooni vormistamine, kaasa arvatud neli korda ettepoole toodud ”rahvahääletus“, millega kiirustamine kuulus elanike psühholoogilise ajupesu valdkonda.

Euroopa Liit ja USA ladvik jätkasid pimesikumängu, sidudes Moskva karistamisotsused Krimmi referendumi toimumisega 16. märtsil. Tänu sellele sai Kreml vabalt tegelda Ukraina lõpliku lõhkumise operatsiooniga Ida-Ukrainas, kus märatsev venekeelne mass korraldas ühe tormijooksu teise järel oblastivalitsuste hoonetele, pani lehvima Vene lipu – ühele hoonele ka Suurbritannia lipu, mis mõistagi kuulus USA mõnitamise valdkonda.

Peamine oli see, et mass dikteeris hooneist väljanõutud isikutele oma ”lihtrahva“ tingimusi ja kui sündmuste esimestel päevadel oli selleks soov liituda Venemaaga, siis läinud nädalal domineeris Ukraina föderaliseerumise nõue. Viimane oli kirjas juba 22. veebruaril Harkivis toimunud Ida-Ukraina ja Krimmi kõigi tasandite saadikute nõupidamise dokumendis, mida lääne targad siiani ei tsiteeri. Aga tulnuks ja seda tasuks praegugi teha, sest sealsed mõtted on kirjas Vene välisministeeriumi äsjastes ettepanekutes muule maailmale (ja mitte Ukraina valitsusele?).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles