Toomas Kivimägi: Sõprusest ja kaevikutest

Mulle oli üllatus, et taastusravikeskuse Sõprus müügisoov nii suurt tähelepanu pälvis. Juba maikuu volikogul võeti vastu Pärnu linna eelarvestrateegia, mille üks nurgakive on linna laenukoormuse viimine aastaks 2013 alla 60 protsendi (praegu üle 80 protsendi).

Selle eesmärgi saavutamise osaliseks katteallikaks, kuigi mitte väga suures mahus, on linnavara müük ja müüdavate objektide nimekirjas oli ära toodud taastusravikeskus Sõprus. Siis ei olnud kuulda mingeid vastuväiteid!? Aga ju oli tegu liiga mahuka dokumendiga, millesse ei viitsitud süüvida.

Miks siis Sõprus - nüüd ja praegu? Esmane ja peamine põhjus: Pärnu linna laenukoormuse vähendamine. Lubatust oluliselt kõrgema laenukoormuse tõttu on linnal jätkuvalt oht kaotada kuni 50 miljonit krooni investeeringuid linnaliste piirkondade arendamise meetme eurorahakotist (sama raha, mille arvelt ehitatakse Rannaparki ja Vallikääru).

Rahandusministeeriumi jätab õigustatult külmaks tühipaljas anumine. Me peame ise oma kulude vähendamise ja tulude suurendamisega numbrite keeles tõestama, et saame oma kohustustega hakkama. Seda me eelarvestrateegias tegimegi. See peaks olema küllaldane argument rahandusministeeriumilegi, et süütuid mitte karistada.

Peale selle asjaolu, et reeglite muutmisest antakse ausa mängu puhul teada varem, mitte mängu käigus. Kui see ei ole nii, on linnarahvas õigustatud küsima: kas keegi eelmisest linnavõimust vastutab linnale tekitatud kahju, meile mõeldud, kuid saamata jäänud raha eest? Siiski loodan jätkuvalt, et Pärnut ei karistata eelmise linnavõimu arutu laenuralli pärast.

Kui me ei suuda viia linna laenukoormust alla 60 protsendi, oleme euroraha taotlejate hulgast kindlasti väljas järgmisel Euroopa Liidu rahastusperioodil (2014-2020), siis juba õigustatult. See tähendaks Pärnule rahalist kaotust sadades miljonites kroonides. Ehk eelneva taustal, käed rüpes, oodata, et äkki läheb homme paremaks, oleks äärmiselt vastutustundetu.

Sellisel juhul oleksid igati põhjendatud etteheited praegusele linnapeale ja linnavalitsusele.

Me ei oota lotovõitu, vaid oleme langetanud palju raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid, mille tulemusena linna põhitegevuse kulud on vähenenud suurusjärgus 70 miljonit krooni. Kümne aastaga tähendab see kokkuhoidu 700 miljonit krooni, rohkem kui Pärnu linna aastaeelarve.

Ent auk, mis me eelkäijad kaevasid, on nii suur, et senistest kärbetest ei piisa. Aastaks 2011 tuleb leida veel kokkuhoiukohti, aga vaja on suurendada tulusidki. Just ja ainuüksi seepärast on eelarvestrateegiasse kirjutatud maamaksu ligemale 25 protsendi võrra tõstmise idee, samuti oleme seetõttu kavandanud linnavara müüki.

Pärnu linna kehtivas, 2010. aasta eelarves on ette nähtud müüa linnavara 26 miljoni krooni eest. Tänase päevaga seisuga on müüdud 0,2 miljoni eest. See teeb 0,7 protsenti kavandatust, kuigi pool aastat on peagi läbi. Õnneks oleme seda summat lisaeelarvega 13 miljoni võrra vähendanud (algul oli eelarves 38 miljonit krooni), kuid see 26 miljonit krooni on kulupoolega kaetud. Kui me linnaeelarves kavandatud müügiprognoosi ei täida, ei lõpeta me seda aastat 42 miljoni, vaid 68 miljoni kroonise miinusega. Seda Pärnu endale lubada ei saa.

Müüa saab seda, mida ostetakse. Meil on linnavara müügikuulutusi üle 40 miljoni krooni eest, ent ostjaid pole. Ehk tuleb otsida vara, mille huvilisi võiks olla. Ka Sõpruse suhtes pole kindlust, et ostjaid leidub. Kuigi turu elavnemist selles valdkonnas on tunda, olgu või mudaravila omanike kavatsus aastaks 2012 see objekt uuendatuna avada.

Kuigi Sõprus on viimasel kolmel aastal olnud põhitegevusega kahjumis, hindan Pärnu kui kuurordi potentsiaali ja konkurentsivõimet taastusravi ja rehabilitatsiooni alal väga kõrgelt. Selle üks näiteid on Sanatoorium Tervis ASi väga head majandustulemused eelmisel masuaastal. Võimalikel investoritel on see fakt kindlasti teada.

Sõpruse tänavune esimene kvartal on positiivse alatooniga. Ehk söandan väita, et Sõpruse müügi puhul pole tegemist enam turu madalseisuga. Arvan, et veel pool aastat tagasi poleks selle eest saanud 12 miljonit kroonigi.

See, et Sõpruse väärtus võiks paari aasta pärast olla 35 miljonit krooni, on rumal jutt, kui kinnisvaraeksperdid prognoosivad kinnisvara hinnatõusuks ligi viis protsenti aastas. Ent isegi Sõpruse tugeva potentsiaali realiseerimine eeldab investeeringuid. Selleks aga Sõprus lisakapitali kaasamata võimeline pole ja Pärnu linn juba eeltoodud põhjustel sinna lisaraha paigutada ei saa.

Hind, rõhutan: alghind on 18 miljonit krooni, peale selle 1,7 miljonit krooni laenukohustusi, seega on alghind 19,7 miljonit krooni.

Küsisime ekspertarvamusi Sõpruse turuhinna kohta kolmelt kinnisvarabüroolt. Pakkumise nõustus neist esitama üks. Möönan, et aeg, mille jooksul tahtsime võimalikku turuhinda teada saada, oli väga lühike, ent nagu ühe firma pakkumine näitab, siiski vastuvõetav. Nüüdseks on sellele lisandunud umbes 30-leheküljeline eksperthinnang, mis kinnitab algul väljakäidut. Aga veel kord: tegemist on alghinnaga ja toimub enampakkumine, kus iga asi maksab ikka just nii palju, kui turg selle eest valmis välja käima on, mitte nii palju, kui Juhan või Jaan arvab.

Miks Sõprus, aga mitte Estonia? Olen korduvalt öelnud, et Estonia turuväärtust on võimalik eelseisva paari-kolme aasta jooksul kasvatada kümnetes miljonites kroonides ja ta ei vaja mahukaid investeeringuid. Sõprus, vastupidi, vajaks suuri investeeringuid ja ta müügiväärtus kasvaks aastas ehk miljoni-paari võrra. Samal ajal eksisteerib risk, et tema väärtus ei kasva.

Sõpruse puhul on tegemist ärimaaga ja kuivõrd selle muutmine elamumaaks eeldab volikogu vastavat otsust, olen 99 protsenti kindel, et ostjate hulgast on väljas need, kes sooviksid sinna elamuid rajada. Minagi ei pea seda soovi õigeks. Siit tulenevalt määravad juba maa sihtotstarve ja Sõpruse tugevused ning Pärnu potentsiaal huviliste ringi. Ülisuure tõenäosusega on asjast huvitatud ikkagi sama valdkonna ettevõtjad, kes vajavad pädevat ja kogemustega tööjõudu praegusel suure tööpuudusega ajalgi. Hirmutada Sõpruse töötajaid töökoha kaotusega on küll kohatu.

Minu siiras palve: kui kellelgi on parem idee, mida müüa ja mis oleks müüdav hinda kaks korda langetamata, andku sellest teada. Ootan suure huviga!

Estonia jaotamata kasum (35 miljonit krooni) ei tule kahjuks samuti arvesse. Jaotamata kasum võib olla raha, mis seisab kotiga nurgas ehk pangaarvel, kuid sageli on selle arvelt tehtud investeeringuid. Nõnda on Estonia puhulgi. Isegi selle aasta omanikutulu väljamaksmiseks summas viis miljonit krooni plaanib Estonia pooles mahus võtta arvelduskrediiti.

Selle teema lõpetuseks: linnavara tuleb hoida, aga sellesse ei tohi armuda. Kuurort, taastusravi ja spaad on Pärnu enim tuntud kaubamärgid, aga kaks viimati nimetatut ei ole klassikalised avalikud teenused, mida üks omavalitsus ja ainult tema peaks kandma.

Pigem on tegemist klassikalise eraettevõtlusega. Ja kui seda teenust osutavad erafirmad, ei tähenda see nende märkide Pärnust kadumist. Olgu veel kord nimetatud Tervis, mis teeb silmad ette nii Estoniale kui Sõprusele.

Repliik kaevikute kohta. Kuivõrd tegemist on rahuajaga, on mul väga hea meel, et Pärnu linnas kaevatakse (ma ei pea silmas pealekaebamist). See tähendab, et linn areneb. Ehitustegevus ei toimu ainult maa peal, vaid ka maa all. 99 protsenti kaevetöödest sel kevadel ongi seotud uute vee- ja kanalisatsioonitorustike paigaldamise ja vanade väljavahetamisega. See on oluline komponent meie igapäevasest elukvaliteedist ja keskkonnakaitsest.

Igaüks, kes on ette võtnud korteri või ühe toagi remondi, teab, kui palju segadust see tekitab. Kui aga käesoleva veeprojekti raames rajatakse või renoveeritakse 18 kilomeetrit vee- ja 27 kilomeetri jagu kanalisatsioonitorustikke, on kõigile arusaadav, kui mahukas ettevõtmine see on ja et see tekitab teatud perioodiks linnaelanikele hulga ebamugavusi.

Lisades nendele kilomeetritele Fortum Termesti kaevetööd, Riia maantee, Tallinna maantee, tänavate aukude lappimise, Rannapargi, Vallikääru, võib öelda, et Pärnu ongi üks suur ehitustanner.

Aga mul on selle üle hea meel, see on linna areng ja kutsun veel kord kõiki linnaelanikke olema tolerantsed, nagu te seda senigi olete olnud. Ja mis veel ülimalt oluline: ebamugavused saavad kompenseeritud mugavusega, sest kõigi nende tööde tulemusena saame juurde kümmekond kilomeetrit väga heas korras asfaltkattega linnatänavaid.

On ilmselge, et nii suure töömahu puhul esineb ehitajatel eksimusi, mis kodaniku, veel enam aukusõitnu suhtes on lubamatud. Aga me kõik oleme teinud vigu, selline on kord elu.

Ma olen nõus tegema järeleandmisi tähtaegades, kui see toimub kvaliteedi nimel. Me ei ehita teid selleks suveks, veel vähem vaid hansapäevi silmas pidades.

Teid ehitame vähemalt kümneks aastaks. Seepärast on kvaliteet esmane ja kui ilmastikuolud ei luba parimat kvaliteeti, pean igati mõistlikuks päev-paar oodata. Jah, on lausa anekdootlikud lood, kus mõnda kaevikut on avatud seitse korda. Seda 21. sajandil, tehnikaajastul. Ei ole õigustust sellelegi, kui linnavõim räägib ühest tähtajast, töövõtja teisest. Teame, et saab paremini, ja anname endast parima.

Kuid ikkagi, rohkem tolerantsust ja viisakust parema homse nimel! Suve alguseni on jäänud vaid kaheksa päeva.