Kommentaar: Ida-Ukraina jälle Moskva Leninite kaitsel

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Alatalu.
Toomas Alatalu. Foto: PP

Ukrainast rääkides tasub ikka ja jälle meelde tuletada Eesti iseseisvuse manifestis kirjas olnud karmi tõdemust – „üle Sarmaatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus“. Nii kirjeldasid Eesti omariikluse isad Musta mere põhjakaldal toimuvat, sest just see ala oligi antiikajast kuulus Sarmaatia, läbi mille tuhisesid Aasiast Euroopasse nii hunnid kui mongolid.

25. jaanuaril 1918 oli just sündinud Ukraina Rahvavabariik, mida tunnustasid Saksamaa, Austria-Ungari ja Türgi, ent samuti vastasleer ehk siis Suurbritannia, Prantsusmaa ja sõjast väljuda üritav bolševistlik valitsus, kes mängis topeltmängu. Ta pidas rahukõnelusi Brest-Litovskis ja sünnitas samal ajal nõukogude vabariike Odessas (jaanuaris 1918), Donetskis - Krivoi Rogis (veebruaris 1918), Krimmis-Taurias (märtsis 1918), kusjuures nende punaste riikide ema oli 24.–25. detsembrini 1917 Harkivis moodustatud Ukraina nõukogude vabariik.

Ukraina RV ja Saksa-Austria-Ungari vägede pealetung tegi kõigile neile moodustistele märtsis-aprillis 1918 lõpu, ent pärast esimese maailmasõja lõppu tehti Ukrainast ikkagi puna-Ukraina, mis kuulus NSV Liidu koosseisu. Regionalismil on Ukrainas alati olnud kandepinda ja Ida-Ukraina on alati olnud Moksva-meelsem kui kogu muu Ukraina. Praegugi seletub kõik lihtsalt. Donetski oblasti elanikkonnast on 75 ja Luganski omast 68 protsenti venelased, kõikjal mujal on ülekaalus ukrainlased. Seda teati hästi Kremlis, kus aegsasti valmistuti 22. veebruaril Harkivis korraldatud Ida-Ukraina, Krimmi ja Sevastopoli kõigi tasandite saadikute nõupidamiseks, millega algaski vasturünnak Kiievis päev varem tekkinud Euroopa-meelsele koalitsioonivalitsusele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles