Aednik ootab jorjenite mahapaneku aega

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Muru on mul ka siin, ise niidan, trimmerdan, pügan, ligi kolm hektarit on seda ala peamajast töökojani,” seletab aednik-pedagoog-giid Inge Sipelga.
“Muru on mul ka siin, ise niidan, trimmerdan, pügan, ligi kolm hektarit on seda ala peamajast töökojani,” seletab aednik-pedagoog-giid Inge Sipelga. Foto: Urmas Luik

Jorjenid on iidsed taluaia lilled, nende ületalve hoitud juurikad tahab muuseumi aednik-pedagoog Inge Sipelga mai alguses maha panna, et kaunid õied suve lõpust sügiseni silma rõõmustaksid.

Jorjenid kasvasid siin ka Jakobsoni ajal, kuid lillepeenrad pole sellised, nagu peremees need kavandas ja joonistele saksakeelsed nimetused juurde kirjutas. Tema põhimõtte järgi “on maakoht ilma lilleaiata nagu roog ilma soolata või nädal ilma pühapäevata”.

“Maa tahab ühte korralikku vihma saada,” arvab Inge ja seletab kevadisi plaane. Kõigepealt tulebki roigasaia taga ja peamaja ümbruses lillepeenrad üle käia. Siis on aeg vaadata üle aiamaalapp, puhastada maasikad, külvata porgandit ja maitsetaimi, panna maha sibulad, et linnalapsed näeksid, mispidi need maa sees kasvavad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles