Masendav ehmatus keset rõõmsaid pühi

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Alma üleelamine, mis alati meenub, on pärit aastate takka. Või mis aastate? Südantnäriv mälestus kuue või siis ehk juba seitsme aasta tagant, kui ta leidis tollal üheksa-aastase naabripoisi voodist igasuguste elumärkideta. Kiirabi leidis, et last saab veel päästa. Päästetigi, aga järgnev polnud muud kui uus hädaorg.

Alma märkas ja kuulis oma kodumaja aknasse ja õue asju, mida tegelikult kuulma ei peaks. Aga kuhu sa ikka oma kodust tormad, kui oled naabriks saanud viinalembese ja vabade kommetega noore pere. Algusest peale oli Almal kahju poisist, kes selles peres kasvas.

„Ta oli nii armas, suurte küsivate silmade ja oma teretamistega – võis sind viis korda päevas teretada,“ räägib Alma. „Kord, kui Arnold jälle kurvana trepil istus, andsin talle üle aia omaküpsetatud kooki. Poiss sõi isuga ja rääkis, et ema ja isa muudkui tülitsevad.“

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles