Viljandis said politseinikud peksa, Lemmerannas vaatasid korravalvurid jõuetult kaklust pealt, ent Pärnus saatis prokuratuur võimuliialduse, vabaduse võtmise ja dokumendi võltsimise süüdistusega kohtu ette politseiniku, kes kaabakad pikemalt tseremoonitsemata raudu lõi ja tänavatelt koristas.
Vägilase kasvu, julgestuspolitsei karmi kooli ja kogemusega Andrus Arula on mees, kes oleks paslik peksupealinnana tuntust kogunud Pärnu tänavatel korda looma. Selle asemel aga peab praeguseks politseinikuametist lahkuma sunnitud noor mees istuma süüdistatava pingis ja kuulama, kuidas mitte just kõige seadusekuulekamad inimesed, kelle eest ta kogukonda kaitsma peaks, tema vastu tunnistusi annavad ja kohtusaalis üleolevalt irvitavad.
Kokku süüdistatakse Arulat neljas episoodis, mis kõik leidsid aset 2011. aasta septembrist detsembrini.
Tahan, kuulan magnetofoni
On 4. septembri õhtu. Mõni minut puudub kümnest. Paikusel on kohalike elanike meelehärmiks taas kogunenud Bravo Burgeri ette kamp noori. Teiste seas meie loo esimene kannatanu Kermo. Istutakse, räägitakse juttu, võetakse napsi. Üle kõige lärmab rolleri külge monteeritud automakist kostev muusika.
Melu katkestab Arula ja tema paarilise saabumine politseibussiga. Kui Arula käsib muusika vaiksemaks keerata, saadab väljakutsuvalt käitunud noortekamp ta lihtsalt pikalt. Keegi röögib midagi seosetut. Käsklusele vaiksemaks võtta vastatakse, et vot tahan ja karjun. Suhtumine on agressiivne ja üleolev, olukord ärev.
Hoidmaks ära konflikti kontrolli alt väljumise, kamandab Arula talle silma jäänud Kermo bussi juurde. Turvakontrolli tegemiseks. Mis tähendab siis seda, et Kermo seisab näoga bussi poole, käed vastu bussi ja jalad harkis, samal ajal kui teda vasaku käega õlast toetav ja kontrolliv Arula ta parema käega ohtlike esemete leidmiseks läbi kompab.
Et Kermol pole isikut tõendavat dokumenti esitada ja autosse paigutatud elektrooniline kontrollsüsteem ei tööta, otsustatakse ta kontrollimiseks Pärnusse jaoskonda viia. Ning et tema kätega vehkimist ja laiamist võib tõlgendada kui rünnakut politseiametniku vastu, otsustab Arula noormehe käed raudu panna. „Kui inimene on minu vastu agressiivselt meelestatud ja kätega vehib, siis mina võtan seda kui ohtu,“ selgitas Arula kohtus.
Samal ajal kui Kermoga tegeldakse, möödub sündmuskohast selle kohtuloo teine kannatanu – Nikita, keda tänavatel tuntakse hüüdnime järgi Püro. Arulale vägagi tuttav tegelane. Ta teab, milleks noormees võimeline on. Korduvalt seadustega pahuksisse sattunud ja vanglaski istunud Nikita oli teda mõnda aega varem kostitanud jalahoobiga näkku. Korralikult, nii et verd lendas.
Kõnealusel septembriõhtul Nikita Arulat ei ründa. Vähemalt enda kohtus antud tunnistuste kohaselt tahtis tema, täiesti kainena, vaid mõne õlle joonuna, korraliku kodanikuna lihtsalt koju minna. Politseid nähes ta lihtsalt küsis, tõsi küll, ehk natuke valju häälega, et mis toimub. Täiesti ebaõiglaselt ja arusaamatult võeti ta seepeale aga kinni, tekitati valu ja topiti kongi.
Tõsi, Arula mäletab toimunut mõneti teisiti. Nimelt pistis politseinikele selja taha astunud Nikita looma moodi möirgama. Palvele mitte karjuda ja lahkuda järgnes uus verbaalne häälikupurse, mispeale kamandab Arula Nikita käed turvakontrolliks vastu bussi. Nikita asetaski sellise mürtsuga, et buss kõikus. Et Nikita turvakontrolli ajal rabeles ja seda oletatavalt mitte kõige paremate kavatsustega, sulgusid temagi randmete ümber rauad.
Prokuratuur eesotsas kohtus süüdistajana üles astunud ringkonnaprokurör Elle Keemaniga aga leiab, et nii Kermole kui Nikitale käeraudade paigaldamine oli ebaseaduslik, kuna noormeeste käitumine ei olnud ei endale ega teistele ohtlik.
Samuti ei olevat Arulal olnud õigust toimetada Kermot isikuandmete kontrolliks politseijaoskonda ega Nikitat eelnevalt tema alkoholijoovet kontrollimata kainestusmajja.
Avaldust, me avaldust
Järgmine episood leiab aset septembrikuu 27. päeva õhtul, kui politsei saab kolm väljakutset Massiarust, kus toimuvat lööming. Asi tundub tõsine olevat ja Arula saadetakse koos paarimehega konflikti lahendama.
Kui nad kohale jõuavad, on kähmlus küll raugenud, ent Arula otsustab kaklejad osapoolte ema tungival soovil siiski kaasa viia. Üks vendadest saadakse kodust kätte, teist minnakse otsima kohalikku sotsiaalmajja. Seal peab parasjagu oma sünnipäeva selle kohtuasja kolmas kannatanu Ragnar. Külaliste seas on Arula teada otsitav rusikakangelanegi.
Peopaika pole just raske leida. Lahtisest aknast paiskub pimedale tänavale vali röökimine ja muusika. Trepikotta sisenenud, näevad politseinikud, et korteri, kus sünnipäeva peetakse, uks on ristseliti lahti. „Mina arvasin, et see on mingi ühiselamu köök või peldik, see oli ikka õudne, milline see välja nägi,“ iseloomustab Arula peokohta.
Et koputusele ja hüüdele „politsei“ ei reageerita, astub Arula koos paarimehega lahtisest uksest sisse. Mispeale kargab politseifilme näinud ja seeläbi õigusnormidega vägagi tuttav Ragnar püsti ja kukub tänitama, et ilma kohtu orderita ikka tema korterisse ei tungita.
Vaatamata mõningasele sõnasõjale ja nügimisele, saadakse otsitav korterist siiski kätte ja taandutakse temaga tänavale. Ent veel enne kui kaasavõetu autosse jõutakse pakkida, trügib Ragnar koos sõpradega tänavale. Kõigil pudelid peos.
Käsklusele majja tagasi minna mehed ei reageeri. Vastupidi, hakkavad hoopis peale tungima. „Võtsin lambi, pimestasin neid ja läksin nuiaga peale, et kohe saate nuia kah, kui tulete,“ nõnda kordus see Arula kinnitusel kolm korda. Situatsioon, kus Arula võiks oma selgitusel grupiviisilise ründe tõrjumiseks tulirelvagi kasutada. Nii et meestel on õnne, et mõni neist tinauba kõhtu ei saa.
Viimaks olukord mõnevõrra rahuneb ja politseinikud lahkuvad kahe kinnipeetuga. Poolel teel Pärnusse saab Arula juhtimiskeskuse vahendusel teada, et Ragnar on juba kolm korda juhtimiskeskusse helistanud ja teada andnud, et tema tuleb nüüd linna avaldust kirjutama.
Sõber tõi politsei kätte
Juhtimiskeskuse töötaja nõuannet end välja magada ja järgmisel päeval kainena tulla ei pea Ragnar millekski. Temal on ikka vaja kohe avaldust kirjutama tulla. Ja tulebki, õigemini toob ta kaine sõber. „Ütlesin sellele, et oled ikka päris loll, tood oma purjus sõbra siia politseimajja kiiritama – mida sa mõtled,“ meenutas Arula.
Vaatamata sellele, et delegatsiooni politseimaja fuajees vastu võtnud Arula kordab juhtimiskeskuse soovitust Ragnaril koju minna ja kainena tagasi tulla, keeldub Ragnar sellest. Kohtuski nentis Ragnar, et see tõepoolest nii oli. „Aga ma tahtsin ju avaldust kirjutada,“ raius mees kohtusaalis edasi.
Alles siis, kui Arula, mõistes, et ega Ragnar juttu kuulda võta, tal politseimaja ees käed, arvestades eelnenud rünnakut Massiarus, kainestusmajja toimetamiseks raudu löönud, teatab Ragnar, et tegelikult tahab ta ikka koju minna. „Ütlesin, et nüüd on hilja, see asi ei käi nii, me ei ole päris turu peal,“ sõnas Arula. Seepeale üritab Ragnar end lahti rebida, nii et Arula ta maha peab suruma. Sellega aga ei suruta maha Ragnaris pulbitsevat viha karjuva ebaõigluse pärast. Veel kainestusmajaski märatseb ja lõhub ta nõnda, et ta tuleb raudadega mõneks tunniks voodi külge aheldada.
Ent jällegi leiab prokuratuur, et Ragnari kainenema toimetamine ei olnud õiguspärane, kuna tema käitumine ei olnud endale ega teistele ohtlik. Samuti ei olnud õiguspärane tema kinnipidamine.
Veel märgitakse süüdistusaktis, et Arula põhjustas Ragnari kukkumise paremale küljele maha ja väänas transportimiseks tema käeraudades käed sellises ulatuses selja taha, mis tekitas valu. Neile vigastustele ja saadud moraalsele kahjule viidates nõuab Ragnar nüüd muide 15 000 euro suurust kahjutasu. Eesti riigilt, nagu ta kohtus selgitas.
Sellestsamast episoodist tuleb Arulale esitatud võltsimise süüdistuski. Nimelt on Arula märkinud protokollis, et Ragnar viibis politseimaja ees ehk avalikus kohas joobes olekus. Tegelikult aga toimus meeste esmakontakt pärast Ragnari politseimajja saabumist mitte politseimaja ees, vaid selle fuajees, kus „Andrus Arula alustas avaldust esitama tulnud R. K. kinnipidamist ja talle ei olnud teada R. K. vahetult politseimajja sisenemisele eelnev tegevus“. Süüdistusakt jätab võimaluse oletuseks, et ehk jõi Ragnar end alles politseimaja fuajees täis.
Kõik ükskõik
Umbes kolm kuud hiljem, 17. detsembril saab politsei väljakutse Pärnu Kalamehe tänavale, kus ühes korteris pidutsevad noored on tülli keeranud ja nüüd üksteisel nägusid sisse peksavad.
Arula kihutab oma paarimehega kohale. Noored jooksevad laiali. Kohtuloo neljas kannatanu Eduardki annab päkkadele valu, ignoreerides Arula talle antud korraldust: „Seis, politsei!“
Mõnd aega kükitab Eduard pimedas kõrvalhoovis ja otsustab siis peiduurkast välja tulla. Valel hetkel. Hoovis on teda otsima tulnud konstaabel. Mõistes, et tagaajamismäng on läbi, naaseb Eduard peopaiga juurde ja hüüab lähenevat Arulat silmates, et tal on kõigest ükskõik.
Inimene, kellel on kõigest ükskõik, on kahtlemata ohtlik – nii endale kui teistele. Arula lööb toona 17aastasel noormehel käed raudu ja lükkab ta politseibussi põrandale pikali. See on Eduardile juba tuttav koht. Ainuüksi Arula on teda sinna oma paarkümmend korda paigutama pidanud.
Eduard sõidutatakse koos teiste kinnipüütud lastega kainestusmaja vastuvõtuosakonda. Ainult et erinevalt teistest saab tema kuldkliendina erikohtlemise osaks. Nimelt ei panda teda mitte pingile istuma, vaid lükatakse põrandale: on ju tal kõigest ükskõik.
Nõnda, käed selja peal raudus, lamab Eduard enam kui tunnikese kõhuli kainestusmaja külmal põrandal. Viimaks saabub Arula tagasi ja uurib, kas Eduardil on endiselt kõigest ükskõik. Selgub, et enam nii väga ei ole. Hästi. Eduardil võetakse rauad maha, koostatakse protokoll ja ta paigutatakse kainenema.
Vastavalt süüdistusaktile aga oli Arula käitumine Eduardi au ja väärikust alandav ning väljus vajalikkuse piiridest, olles seega ebaseaduslik.
Trügis ise bussi
Juba selsamal öösel kohtub Arula oma viienda n-ö ohvri Janisega. Seda Cocoloco öölokaali juures, kust tuleb ärev teade kaklusest. Kohale jõudes tervitab Arulat väljakutse teinud noormees. Tema ollagi vägivalla ohver. Vägivallatsejaks olevat ööklubi turvamees, kes ta välja viskas. Sel ajal kui Arula selgitab, et eks see ole turvamehe kaalutletud ja ilmselt põhjendatud otsus, saabub sündmuskohale kiirabi. Sellegi olevat haavunud, ent mitte haavatud noorhärra endale ise kutsunud.
Kuniks Arula seda klounaadi klaarib, jalutabki areenile Janis ja võtab pearolli enda kanda. Pistes just nimelt oma pea politseibussi aknast sisse ja nõudes aru, kas äkki on bussis Priit.
Arula korraldusele bussi juurest lahkuda reageerib Janis roppustega politsei aadressil ja bravuurika avaldusega, et tema ongi selline mees, kes teeb seda, mida ise tahab. Mitte aga seda, mida politsei tahab.
Veel korra proovib Arula heaga ja näitab isegi kätte, kus pidu toimub. Kohtuski tunnistab Janis, et „härra Arula ütles mulle võib-olla kaks korda“, aga sellest jäi ilmselgelt väheks. Janis on endiselt kindel, et tal on täielik õigus pead pidi politseibussis kõõluda ja Priitu otsida.
Ning kui üks maksumaksja ikka nii väga tahab politseibussis olla, siis peab ta seda saama. Klõps, rauad peale, ja peale Janise pea siseneb tema ülejäänud maine osa turvalisse bussi.
Kaugele polegi vaja sõita. Mõni minut hiljem leiab Janis end juba kainestusmaja vastuvõtuleti eest põrandalt, kus ta lebab tervenisti kaheksa au ja väärikust solvavat minutit, kannatades vahepeal valugi, mis tuleneb sellest, et Arula ta käsi venitab. Jällegi on Arula olnud paha. Ei kujutanud ju see, et silmanähtavalt joobes Janis pead pidi võõrasse autosse tungis ja politseiniku korduvaid käske eiras, mingit ohtu ei teistele ega talle endale.
Sel põhjusel, et tema kinnipidamise kohta koostatud dokumentidest ei nähtu üheselt, milles temast lähtuv vahetu oht seisnes, ja kuna puudus alus tema kinnipidamiseks, ei olnud õiguspärane tema suhtes erivahendite kasutaminegi.
Ohtlik signaal
Ent vahest on – nagu leidis näiteks Arula kaitsja, advokaat Rünno Roosmaa – prokurör tekitanud süüdistusega siiski liiga suured käärid tegeliku elu ja kehtivate seaduste vahel.
Roosmaa hinnangul on elu mõnevõrra lihtsam. „Ja lihtsam selles mõttes, et kui politseinikule on antud käerauad, siis need ei ole mitte iluasjaks, vaid on ikkagi vahendid, mida kasutatakse laamendajate või lõugajate rahustamiseks. Nad peavadki vahel valu tekitama,“ seletas Roosmaa.
Lisades, et arestimaja ja turvakodu on kaks eri asja ning meil oleks kõigil kindlasti turvalisem ja mugavam elada, kui joodikud ja laamendajad istuksidki oma kainenemise aja arestimajas. „Tavainimesed ei pruugi oma igapäevaelus politseiga kokku puutudagi. Miskipärast kaebajad ja kannatanud on teistsuguse käitumisega,“ nentis Roosmaa.
Ja ometi on need, tavainimestest teistsuguse käitumisega inimesed, praegu prokuratuuri toel lahingus politsei ja kogu politseinikelt konkreetsemat käitumist ootava avalikkuse vastu.
Ehk nagu Arula märkis, võiks prokuratuur süüdimõistva otsuse korral väljastada kohe pressiteategi: „Inimesed, jooge ennast täis, räusake, hakake politseile vastu, saatke persse – ja siis küsige raha!“ Tema hinnangul annaks see ühiskonnale vägagi ohtliku signaali.