Mälu on meie ankur

Ille Rohtlaan
, Koidula gümnaasiumi õppejuhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värskendav on näha Pärnu teatri laval Egon Nuterit, valges kitlis doktor Valmeri osas seob mitme inimese loo tervikuks Bert Raudsep (esiplaanil).
Värskendav on näha Pärnu teatri laval Egon Nuterit, valges kitlis doktor Valmeri osas seob mitme inimese loo tervikuks Bert Raudsep (esiplaanil). Foto: Mats Õun

Aprillikuu lõpp tõi Endla Küüni lavale Kaite O’Reilly näidendi „Mandel ja merihobu“, mis näitab võimalusi elada ka siis, kui võime mäletada on kaotatud.

Kas pole meist nii mõnigi soovinud oma mälust kustutada piinavaid minevikumälestusi või tundeid, mis kuidagi lahti lasta ei taha? Või siis tahtnud oma mälus mingeid pilte üle kirjutada nii, et alles jääks vaid see, mis meid teenib? Soov jääb õnneks vaid sooviks – tegelikkuses tähendab aga mälukaotus elu, mille „suur narratiiv“ on katkenud ning jätnud inimese aega ja kohta, kust ei saa edasi, kui üldse, siis ainult tagasi.

„Midagi polegi teha,“ sõnab Andres Noormetsa lavastatud ja kujundatud loos doktor Valmer (Bert Raudsepp), kes mälukaotusega patsiente Svetlanat ja Pauli uurides seob lavastuse tegelaspaaride lood ühte.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles