Esimesed langenud kodukaitsjad sängitati Pärnu kangelaskalmistule 1918. aasta detsembri viimastel päevadel. Kalmuread täienesid ja pikenesid sõja lõpuni. Langenute mälestuseks otsustati püstitada ausammas. Selle loomine usaldati skulptor Amandus Adamsonile. Sammas avati 16. juulil 1922.
1945. aastal ööl vastu 15. aprilli õhkisid võõrväed mälestusmärgi. Kes täpselt käsu andis ja kes olid selle täideviijad, pole teada.
Päeval käis rüvetatud sammast vaatamas vist küll enamik pärnakatest. Nende seas seitse Pärnu 2. keskkooli tüdrukut, kes end kuldseks seitsmeks nimetasid. Purustatud ausammast nähes tekkis neil mõte see päästa. Lepiti kokku öösel kell 12 kohtuda.
Kalmistule läks kuus tüdrukut: Leida Tohver-Lepajõe, Hilda Vaiksaar-Ollino, Helgi Tuisk-Pärnsalu, Mai Lepik-Kalm, Asta Kosenkranius ja Mall Jõgeva.
Minna said ainult need, kellel ei olnud isa-ema järelevalvet (maalapsed). Silvi Odesi isa oli kooli kojamees ja temal ei olnud võimalik salaja kodunt lahkuda. Silvi aitas meil isa teadmata käru "laenata".
Kui tema isa meie ettevõtmisest teadnuks, olnuks ettevõtmisel kriips peal. Tööriistadeks olid labidas, köiejupp ja paari meetri pikkune nahkrihm, need olid hangitud Leida ja Hilda korteriperenaise kuuri alt.
Lähenesime surnuaiale jõepoolsest küljest. Käru rattad olid määrimata ja kriuksusid. Ei julgenud sellega kalmistule minna ja jätsime käru surnuaia müüri taha raudtee äärde. Liikusime vaikselt. Ehmatusega märkasime Riia maanteel marssivat sõdurit, püss seljas. Ega me sellepärast ettevõtmist pooleli jätnud. Hiilisime samba rusude juurde.
Proovisime kotkast paigalt nihutada. Ei jõudnud. Sikutasime madu, see oli suure betoonkamaka küljes. Jõud käis üle poisikesest. Keegi süütas kaugemal tikust tuld. Saatsime luurajad välja. Rahurikkujateks osutusid 1. keskkooli poisid Olev Maimets, Hugo Ahonen ja Kalju Rood. Mai, Mall ja Asta meelitasid nad eemale. Leida, Helgi ja Hilda, viimased kaks neist kleenukesed, tirisid poisi kalmistu jõepoolsesse serva. Matsime ta vaikselt Martinsonide hauaplatsi taha teerajale. Toimetasime käru ja tööriistad tagasi ning hiilisime koju.
Järgmisel päeval rääkisime sellest oma klassijuhatajale härra Oglasele, keda usaldasime. Kohkunult ütles ta: "Tüdrukud, kui te Siberisse sõita ei taha, siis vaikige, ärge sellest mitte kellelegi rääkige!"
Ega me rääkinudki, vaikisime 43 aastat. 9. juulil 1988. aastal tegime suu lahti ja asusime poisi otsingutele. Neli Pärnu muuseumi töötajat ja seitse tartlast, nende hulgas mina. Ega see niisama lihtne olnud. Puud-põõsad olid vahepeal kasvanud ja Martinsoni nimega riste oli arvukalt.
Kaotasime juba lootuse, osa muuseumitöötajaid lahkus, pidades ettevõtmist lootusetuks. Siis äkki kõlksatas Arnold Vaiksaare käes olev kang millegi metalse vastu. Seal ta oligi - meie poisike. Hästi säilinud, ainult veidi roheline. Kolm meest pingutasid, et teda autosse saada. Kuidas küll meie, kolm tüdrukutirtsu, teda vedada suutsime?
Nüüd on poiss õiges kohas. Pärnu muuseumis. Ausamba taastamisel oli tal oma osa õigete proportsioonide leidmisel.
Ausammas avati taas 1993. aasta 17. juulil.