Uue kunsti muuseumis avati Andres Tarto fotonäitus “Päevinäinud peeglid”.

Näitus peeglitest on Tarto teine personaalnäitus, esimene fotonäitus Eesti postkastidest toimus Raevangla fotomuuseumi fotokeldris 2004. aastal. Seekord on fotograaf astunud oma kaameraga õuest postkastide juurest tavaeestlase elu- ja magamistuppa, sauna ja mõnda mahajäetud majja.

Fotograaf Andres Tarto (1975) on õppinud reklaami ja meediat, ta on tegev reklaami- ja aerofotograafia alal. Fotodel on jäädvustatud kodudes kasutatavaid peegleid, mis aastakümneid seintel rippudes on endasse salvestanud pererahva eluolu ja tegemisi. Peeglid on pärit üle kogu Eesti: Tallinnast, Tartust, Setumaalt, Juminda poolsaarelt, Muhumaalt, Saaremaalt ja mujaltki.

“Valiku tegemisel olid kriteeriumideks peegli vanus ja selles peegelduv keskkond,” ütles Tarto. “Algul leidsin huvitavaid peegleid tuttavate kaudu, hiljem külavanematele helistades. Üritasin keskkonda jäädvustada nõnda, nagu see oli, ja käisin tavaliste vanemate inimeste kodudes. Nii mõnigi muretses, et asjad on sassis ja lohakil, aga mina just tahtsin, et kõik oleks tavaliselt. Ükski pilt pole lavastatud, ühtki detaili pole muudetud, kõik on nii, nagu oli, ja on ilmselt samamoodi praegugi.”

Mõni peegel on uhkes raamis, mõni on paigutatud buduaarilauale, kapile või kapi moodi ümbrisesse, mõni on vaid tavaline ruuduke pleekinud seinal naela otsas või tõstetud toanurka muu koli keskele.

Autori sõnade järgi on peegel vaid pool pildist, teine oluline osa on interjöör, mis sealt paistab. Mõne peegli ümbrus on perealtari sarnane, kuhu paigutatakse laste, sugulaste ja teiste armsate inimeste fotosid, raamatuid ja lilli. Teistest peegelduvad kriimulised seinad, nagid igapäevaste riietega või lihtsad mööbliesemed.

Näitusel on lähivõtteid ja suurendusi kulunud peeglipinnast. “Kord panin ühe peegli juures tähele, et selle keskosa oli ilmselt niiskuse tõttu kahjustada saanud,” rääkis Tarto.

“Peegelpinnale olid tekkinud omamoodi mõrakobarad nagu kortsud vanal inimesel, kes on palju näinud. Peeglite pildistamine on verstapost teel, mida nimetan kohakogumiseks. See tähendab, et ka kõige tavalisemate silmatorkamatute asjade ja nähtuste puhul saab nende järjepideval vaatlemisel luua üldistuse, mis iseloomustab mis tahes inimest, rahvust ja kultuuri. Fotoaparaat annab selleks suurepärase võimaluse,” lisas autor.

Kokku on näitusel 37 suureformaadilist fotot. Peeglimaterjali kogumine pole näitusega veel kaugeltki lõppenud. Autor ootab inimestelt infot vanadest peeglitest, eriti kui need asuvad neile omases keskkonnas. Ühendust saab e-posti aadressil andres@taevapiltnik.ee.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0