Kaunite kunstide jumalanna Sarasvati on üks paljudest Indias au sees olevatest jumalatest. Foto: Erakogu

28. märts
Khajurahos on maailmakuulsad templid

Teet Roosaar

Lendasin täna lõuna paiku Varanasist Khajurahosse. Alternatiiv oleks olnud 12 tundi bussiga loksuda või veidi vähem aega rongi ja bussiga rännata. Kokku olen lennanud või lendan siseliinidel viis otsa. Aeg ja mugavus maksavad ning bussi ja rongiga jõuab veel Jaipurini seigelda küll.

Peatun hotellis Lakeside (http://www.geocities.jp/khajuraho_lakeside/home.html), mis asub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kantud templite läänegrupist 50-60 meetri kaugusel. Käisin neid juba vaatamas – pole nad nii erootilised midagi, kui algne ettekujutus oli. Tõsi, grupiseksi ja suguühet hobustega võib templite välisküljel näha, ent enamik kujutisi on siiski kas usuteemalised või pajatavad tuhande aasta tagustest sündmustest.

Esimeses templis, kuhu sisenesin, paljastas ahv hambad. Kui nägi, et ma talle liiga ei tee, hoidus eemale ja läks pärast oma kohale tagasi. Ühe teise templi seinal näitasid ahvid tagumikku ja hüplesid niisama.

Praegu on külastajaid Khajurahos vähe. Peamiselt tullakse siia üheks ööks, vaadatakse kolm templite gruppi ning heli- ja valgus-show ära ja minnakse edasi. Soovijad veetakse ka 30 kilomeetri kaugusel asuvasse tiigrite rahvusparki, mis läheb vähemalt 1500 krooni maksma.

Vaatan, kus süüa saab, ning lähen templite heli- ja valgus-show’d vaatama. Laupäeva veedan Khajurahos, pühapäeval sõidan Jhansi kaudu Agrasse. 

27. märts
Elan maailma ühes vanimas linnas

Teet Roosaar

Ganpati Guest House on hotell, millest Varanasi päevaraamatu kirjutanud Lii Unt oma siinset elu alustas. Põnev on leida samu asju, mis raamatus kirjas, hulkuda vanalinna kitsastel tänavatel, jälgida inimeste argitoimetusi ja kogeda maailma ühe vanima asustatud linna elu.

Hommikul kell 6 koguneb vist kogu linn Gangese kaldale ghattidele. Kes Šivat paluma ja ennast pesema, kes äri tegema, kes mediteerima. Mõni ilmselt magabki siinsamas ja peseb jõeveega hambaid.

Minu toa uks asub registreerimislaua lähedal ja selle kõrval on püss. Küsisin, miks seda vaja on. Öeldi, et nad tulistavad ahve. “Ära karda, inimesi me ei lase,” lohutati.

Nägin ahve banaanidega söötvat vanameest. Nägin ahve kividega loopivaid lapsi. Nägin lehmajurakat, kes risti pöörates tänava peaaegu sulges ja kellest aupaklikult mööda pääseda üritati.

Kogesin kaupmeeste valelikkust ja väljapressimist. Ostsin ghatil 22 ruupia eest külma mangojoogi ja ulatasin lisaks 50ruupiasele 2ruupiase. Hiljem väitis kaupmees, et andsin ainult 50. Jäin endale kindlaks ja sain õige rahasumma tagasi.

Andsin selle mündi, mida kaupmees himustas, ühele vaesele inimesele. Tema ei küsinud minult midagi. Need, kes küsivad, tunduvad rohkem ettevõtjad olevat.

Teine näide. Palusin Interneti-kohvikus lennuki e-pileti ilma postkasti äärteta välja printida. Keegi tuli, märgistas teksti ära ja vajutas kuhugi. Hiljem hakkas printer hulganisti äärtega lehti trükkima, millest mul midagi kasu ei olnud, ja printija kadus.

Administraator ohkis ja kurtis, kui palju paberit ja elektrit nüüd läheb. Loomulikult ei osanud ta printeri tööd katkestada ja väitis, et Interneti-kohviku kasutaja peab ise oskama kõike teha. See, kes abipalve peale printima tuli, olevat lihtsalt külaline!

Küsiti 240 ruupiat. Ütlesin, et ma ei maksa. Kui ei meeldi, kutsuge politsei. Lõpuks leppisime 100 ruupia (25 krooni) peale kokku, sest mul oli ajaga targematki teha kui temaga vaielda.

Politsei, muide, on siin omapärane. Mind peatati keset tänavat ja küsiti, mis mul fotoaparaadi kotis on. Kujutage ette, fotoaparaat oli.

Minu lemmiksöögikohaks on kujunenud Monga restoran, kus lihatoite pakutakse. Siin käivad söömas näokatetega islami naised, kes oma kenaduse söömise ajaks paljastavad. Üks sattus eile nii hoogu, et pritsis pool pudelitäit vett mulle vastu selga.

Sel ajal, kui ma koos naistega söön, roomab väike hiina poiss põrandapesulapiga mööda põrandaid. Ükskord käis isegi samal ajal, kui sõin, laua all ära. Tundub, et hiinlasi on nii palju, et nad lepivad isegi Indias töötamisega. Ja lapstööjõudu kasutatakse julmalt ära.

Homme lendan Khajurahosse erootilisi skulptuure vaatama.

26. märts
Jätsin oma raha templisse

Teet Roosaar

Varanasi Kuldne Tempel on tõeline turistilõks. Esiteks sinna nagu minna ei tohiks, aga kui hästi politseinikele selgitada, panevad nad su isikuandmed kirja ja lasevad sisse. Teiseks tuleb ohtrasti väiksemaid rahatähti varuda, sest vähemalt viis korda on vaja annetada. Kui ruupiaid pakkusin, küsiti, kas mul eurosid ei ole.

Templis tuli munga järel öelda tõenäoliselt hindikeelseid sõnu, hoida Šiva lingast (fallosest) kinni ja paluda, et su lähedastel ikka hästi läheks. Vahepeal näidati templikatust: näe, see on kuld. Hindu jumalatele meeldib raha ja kui sa alandlik oled, antakse natuke süüa.

Tõusin täna kell 5, et Gangese peale paadiga päikesetõusu vaatama minna. Kohe oli üks poisike kohal, kes algul 350 ruupiat küsis ja hiljem 50 ruupiaga tunniajase paadisõidu eest leppis. Mind ja üht Türgi fotograafi parseldati kolm korda edasi, kuni lõpuks üks unine poisike aerud võttis ja aeglaselt sõitma hakkas. Vahepeal oli tunne, et laseks lapsel magada ja võtaks aerud enda kätte, ometi oli poisil vaja ilmselt peret toita.

Paadisõit oli tänase päeva kõige parem osa. Hommikul kella 5.30 ja 6.30 vahel peegeldub tõusev päike kuldset värvi Gangese kaldal asuvatele majadele ning paljastab sealsed majad, suplejad ja surnute põletajad. Põletamist pildistada ei tohi ja kui me fotograafiga siiski paar klõpsu kaugelt tegime, kästi poisil maabuda ja noomiti meid. Hiljem tegi fotograaf siiski nagu Ants Liigus oma võtted ära, aparaat jalge ees.

Pärast randumist oli põnev kaldal kihavat elu vaadata. Kes suples või pesi ühes maailma mustemas jões pesu, kes kerjas, kes mediteeris või lasi endal pea paljaks ajada.

Hiljem, kui jalgsi Manikarnika põletusghatile läksin, suunati kohe trepist üles, et mitte leinajaid segada. Mingi mees selgitas, kuidas surnuid pestakse, puude alla asetatakse jne. Tema väite kohaselt oli just kellegi jalg põlemas – ei tea, mina seal laipa küll ära ei tundnud.

Varanasi vanalinn on veelgi kitsam kui Delhi raudteejaama ümbrus. Ganpati Guest House’i, kus mina reedeni peatun, pääseb pärast söögi- ja kusemiskohta kolm kvartalivahet jõe poole liikudes. Algul eksisin veidi ära, aga naabermajas asuv Baba muusikakool ja kõrvalhotell on hästi tähistatud ning mingit ohtu peale sita sisse astumise sellistel tänavatel küll ei ole.

Kes Varanasi vastu põhjalikumat huvi tunneb, võiks lugeda Lii Undi Varanasi raamatut. Mati Undi lesk elas selles linnas peaaegu aasta ja jõudis temaga tunduvalt põhjalikumalt tutvuda.

Eile nägin hotellis esimest korda reisi jooksul üht eestlaste seltskonda. Nemad kavatsevad kahe nädalaga peaaegu sama marsruudi maha kapata, minu liikumistempo nii pingeline ei ole.

Palolemist ostetud valged “pidžaamapüksid” omandavad sellise värvi, et Pärnus peetaks mind asotsiaaliks. Peaks uued püksid ostma või mõne pesunaise üles otsima, kes neid Gangese bakteritele tutvustaks.

Mis templisse puutub, siis seal tehti tõesti rahast lagedaks. Kurtsin seda igale müüjale, need naersid ainult. Aga mul on hotellitoas asjade vahel veel üks priske pakike ja Hansapanga kaardid kaelakotis.

25. märts
Jõudsin Varanasi

Teet Roosaar

Valge inimene peab olema lüpsilehm. Kogesin seda esmaspäeva õhtul, kui jalgrattarikša juht tegi ettepaneku 20 ruupia (5 krooni) eest kolme kilomeetri kaugusel asuvale peaväljakule sõita.

Valge inimene peab ostma 2500 krooni maksvaid ülikondi ja 450 krooni maksvaid särke. Valge inimene peab sööma kohas, mille ukse ees seisavad BMWd ja ühe inimese söögiarve on vähemalt 100 krooni. Sellel pole muidugi tähtsust, et vahepeal poole meetri kaugusel lapiga põrandast üle käiakse.

Jätsin Delhi raudteejaama juures pissivate meestega hüvasti ja tellisin auto lennujaama. Tehniliselt nägi see välja nii, et maksin hotelli vastuvõtulauda 250 ruupiat (62,5 krooni) ja üks poiss viis mind kohta, kus autod peatuda saavad. Seal otsiti vaba “erataksojuht”, maksti talle ja too viis mind kohale.

Jet Line’i lennuk väljus peaaegu õigel ajal, aga tabloodel ei antud selle kohta absoluutselt mingit infot. Ise pidi küsima, kus registreerida, kuidas turvakontroll läbida ja millisest kohast lennuki peale minnakse. Pärast olin nii informeeritud, et juhendasin saksa pensionäre.

Lennureis Delhist Varanasi kestis ligi tund aega. Vahepeal pakuti burgerit ja vett. Kui kohale jõudsin, tahtis hunnik maailma parimaid sõpru mind “rajalt maha tõmmata”, aga paraku oli mul ekslemiste vältimiseks hotellist auto vastu tellitud.

Vaatasin hotelli Ganpati Guest House (http://www.ganpatiguesthouse.com/) juba kodus välja. Piltidel paistev jõevaade tundus ahvatlev. Tuba on suur ja puhas, kuid hotelli rõdul Gangese vees peegelduva päikeseloojangu vaatamisest ei tulnud midagi välja, sest ilm on sombune. Ilmselt ei hakka ma homme hommikul ka kohe kell 4.30 tõusma, et jõele päikesetõusu vaatama minna, tutvun enne pisut oludega, küll neljapäeval või reedel jõuab.

Et hotelli restoran on ainult taimetoitlastele, läksin pimedast ja kitsast kesklinnast kana otsima. Pime ja kitsas oli ta ainult paar tänavavahet, 500-600 meetri kaugusel elu kees. Sõin kašmiiri kana juustunaaniga (India leib), mis oli taas väga maitsev. Peabki vist selles taimetoitlaste linnas seal söömas käima.

24. märts
Jahedust tahaks

Teet Roosaar

Võrdlesin huvi pärast oma tegemisi turismibüroode pakutavaga. Parlamendihoone ja presidendiloss jäid ära, Gandhi tapmiskoht samuti. Ülejäänud kohad, mida bürood pakuvad, olen läbi käinud, Akshardham pealekauba. Lonely Planetist võiks veel mõne asja vaadata, aga praegu lihtsalt ei viitsi. Palav on, siinsed inimesed magavad lõuna ajal ning liiguvad väljas õhtul ja hommikul.

Käisin just oma kodutänavast kaugemal hulkumas. See on kitsas vahetänav, mis lõpeb kahe pissuaari ja kanasöömiskohaga. Minagi olen kanadele hävingut toonud ja koeri rõõmustanud (ainult restoranides, tänavatoitu pole veel proovinud) ning poiss, kellelt ma eile joogi ostsin, tervitas: “Hello, my frend!”

Suurem kaubatänav viib ühelt poolt New Delhi raudteejaama (viie minuti tee) ning hargneb teiselt poolt kaheks. Vaatasin raudteejaamast teisele poole, sinna, kus kartuleid, tomateid jpm müüakse. Delhi kartulikilo pidi ühe müüja sõnul maksma 8 ruupiat (2 krooni), tomatikilo 20 ruupiat (5 krooni). Piima hinda pole veel näinud, aga mõne lugeja rõõmuks kindlasti küsin.

Peale kauplejate on tänaval rohkesti turiste ja kerjuseid. Üks kerjus viskas end keset teed pikali, sirutas topsiga käe üles ja pobises, nagu oleks mingite ainete mõju all. Rollerid võtsid hoo maha, et talle mitte pihta sõita, kedagi raha andmas ei näinud.

Põhitoiduks on seni olnud kana. Täna sõin kana Afganistani moodi, eile lihtsalt India kana, üleeile ka mingit kana. Kusjuures kõik on väga maitsvad olnud, ära pole veel tüdinud. Rotit voi naani (India leivad) kõrvale, veepudel lisaks ning värske mahl või lassi (eri maitsetega lahja jogurt) ootamise täitmiseks.

Oodata tuleb siin pikalt, söömisele kulub vähemalt tund aega. Vahel tuleb oodata Interneti taga, kirja ärasaatmine võttis neli minutit. Oodata tuleb liiklusummikutes või mõne teenindaja tõttu, kes läks pooleks tunniks puuvilja ostma.

Homme lendan Varanasi. Vaatasin Internetist hotelli Ganpati Guest House ning palusin Delhi hotelli turismiametnikul selle telefonitsi kolmeks ööks broneerida ja hotelli auto lennujaama vastu saata. Broneerimine maksis 10 ruupiat ehk 2.50 krooni.

Muide, turismiametnik soovitas mobiili kohaliku SIM-kaardi osta, et odavamalt Eestisse helistada.  EMT võrgus maksab minut 40 ja sõnum 8 krooni. Palolemis pakuti 15-20 ruupiat (alla 5 krooni) minut rahvusvahelisi kõnesid, kaks korda proovisin, kordagi ei õnnestunud Eestiga ühendust saada.

Delhi liiklus on vaatamisväärsus omaette. Tänavakate enamasti Pärnust parem, liigutakse nii mitmes reas, kui mahub. Pidev signaalitamine on endast märkuandmiseks, enne manöövrit veendutakse, et see on ohutu. Kahe ja poole Delhi päeva jooksul pole ma veel ühtegi avariid näinud, täna tegi rikšajuht äkkpidurdamise. Kohalike peamised sõiduvahendid on bussid, metroo, moto- ja jalgrattarikšad, turistid sõidavad kliimaseadmega busside ja taksodega. Mind ja kohalikke eristab see, et mina istun motorikšas üksi ja ilmselt kooritakse mult natuke rohkem.

Uh, kui mõnus oleks natuke jahedamas kliimas olla.  

23. märts
Delhist algab tõeline India

Teet Roosaar

Viimane aeg oli Palolemist jalga lasta. Reede õhtul sadas juba päris korralikult ja ega laupäevalgi vist parem ilm olnud. Sõitsin laupäeva hommikul 3 tundi 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Goa lennujaama, siis veel ei sadanud, aga pärastlõunal algas uuesti.

Bussisõit oli vahva. Seljakotituristid ja alguses vaid mõni üksik kohalik sisse meelitatud, algas iga posti juures peatustega sõit. Kontrolör karjus: “Margao, Margao, Margao” (esimene sihtpunkt) ja korjas sisenejatelt raha. Minult küsiti 35 ruupiat (üks kroon on neli ruupiat). Andsin 40, tagasi ei pakutud, piletit samuti ei antud. Aga üldiselt oli kahe bussiga kokku lennuväljale reisimine Palolemi toomisest kümme korda odavam.

Goa-Delhi lennukipileti ostsin rannast, vahendustasu 60 krooni. Go Airi lennuk oli nagu tramm: alustas Goast, tegi peatuse Mumbais ja lõpuks läks veel Delhist edasi Jaipuri. Hilines ligi tund aega.

Delhi hotelli olin Internetist valmis vaadanud, aga mitte broneerinud. Võtsin lennujaamast ettemakstava takso ega lasknud juhti enne tulema (ei andnud kohalejõudmist tõendavat talongi kätte), kui hotelli üles leidsime. Algul tahtis ta mind küll New Delhi raudteejaama maha poetada, aga lõpuks otsisime koos Kairo turgu meenutavas tänavarägastikus õiget kohta.

Hotell www.smyleinn.com on päris hea valik. Kui ebaharilikust ümbrusest üle olla, on raudteejaamani viie minuti tee, toas suur voodi, eraldi WC ja dušš, mittetöötav teler ja ülakorrusel Interneti-võimalus. Seda kõike vähem kui 100 krooni eest ööpäevas.

Käisin täna, pühapäeval, Red Fordis ja hindude suures templikompleksis Akshardhamis, sest esmaspäeval on need kinni. Red Fort on muhamedlastest valitsejate kindlus ja Delhi üks tähtsamaid vaatamisväärsusi. Templikompleksi www.akshardham.com eest olen tänulik ühele eestlasele, kes www.trip.ee keskkonnas sellele vihje andis.

Ebaharilikus kompleksis kulub kindlasti vähemalt pool päeva. Sissepääs on tasuta, etenduste eest tuleb maksta. Hinduismi propageerimiseks on kasutatud kõikvõimalikke kaasaja nippe: rääkivaid nukke, hiigelsuure ekraaniga kino, lõbustuspargilaadset paadisõitu. Kohati oli isegi midagi õuduste toa laadset, kui sild jalge all rappus!

Homme tahaksin üles otsida 72 meetri pikkuse roostetamatu raudsamba, India suurema mošee Jama Masjidi jt vaatamisväärsused.

Elurütm on omapärane: kell 6.30 üles, ainus söögikord kella 17 paiku, vahepeal ainult vett. Mu naine vist ei usuks, et ma lihtsalt ei taha enne 17 süüa, sest palavaga kaob igasugune isu.

Nägin naisturisti, kes endast jämedama rohkem kui meetripikkuse seljakoti selga vinnas ja “koolikoti” ette pani. Nägin juur- ja puuviljaturgu, kus auto 10 sentimeetri kaugusel maas lebavatest porganditest mööda sõitis. Sõitsin mootorrikšaga, mis on selline rolleri ja saani ristsugutis.

Delhi on hoopis teistsugune kui Goa. Goa on India sugemetega kuurort, Delhi linn, mille territooriumile on 2500 aasta jooksul asutatud 8 linna.

Nii et peatun “Kairo turul” ja olen eluga rahul.

21. märts
Aeg kulgeb

Teet Roosaar

Palolemis loksub tasapisi paika aeglane elurütm. Õhtul kell 19 läheb pimedaks ja kuna minu hämara valgustusega elamises lugeda ei saa, jääb üle vaid süüa või nina tais võtta.

Ports rummi Old Monk maksab 10 krooni. Tegin vea, et võtsin selle kõrvale kaks juustu ja tomatiga röstsaia, sest öösel lõi kõhu lahti. Eriti magada ei saanud (Eesti aeg on 3,5 tundi taga), vähkresin peaaegu hommikuni.

Nüüd on kõht korras, sest kuni kella 17ni ei söönud ma midagi. Edasi tahaks Cubas siiski ühe mereannipasta teha, sest homme lähen Delhisse ja mine tea, millal nii head asja jälle saab.

Muide, iga päev on sadanud, eile õhtul lõi isegi välku. Rannailma see ei sega, sest parast vaikest tibutamist on liiv poole tunni parast jälle kuiv.

Kuna ma eriline päevitaja ei ole, hakkab tasapisi igav. Kaid kolm-neli korda vees, vestled rannaliival lebavate lehmadega ja vaatad, mida kohalikud pakuvad. Merel delfiinide vaatamise olevat politsei ara keelanud, vürtsifarmi ei viitsi minna.

Keegi küsis, kas kohalikud on väga pealetükkivad. Kui taksost, poest või mõnest muust teenusepakkujast mööduda, hõikavad nad sind muidugi. Aga igaühega ei pruugi vestlema jääda. Üks mees tuli rannas vastu ja esitas kaks küsimust: milliselt maalt sa oled ja mis su nimi on. Ma ei oodanud ära, mille pakkumiseni selline vestlus oleks viinud.

India on elustiil, aga Goa pole veel kogu India. Võtsin kaasa Lii Undi Varanasi raamatu ja püüan aru saada, miks osad inimesed sellesse maasse armuvad. Kulgev, muretu ja odav elustiil, mis osadele inimestele sobib ja teistele mitte.

Kohalikud loovad naisterahvastele kõvasti külge. Lii Unt kirjutab, et isegi seitsmeaastased poisid teevad vahekorraks ettepaneku. Igaks juhuks teadmiseks - India on maailma suurima AIDSi riskiga maa.

Algul on harjumatu, et hommikul ei saa korralikku kohvi. Otsisin üles vist ranna ainsa kohvimasina ja tellisin espresso. kelner küsis, kas piimaga. Ei, hästi musta ja kanget. Pärast uudistas ta, kuidas on. Ütlesin tavalise suure kohvitassi iseloomustamiseks, et on paremaid ja on halvemaid kohvisid, aga see siin on kindlasti Palolemi ranna parim. Mees lõi näost särama.

Edasi juba Delhist.

20. märts
Palolemis on palav

Teet Roosaar

Indias Goa osariigis asuvas Palolemi rannas on praegu lämmatavalt palav. Istun natuke jahedust pakkuvas Interneti-kohvikus (10 krooni tund) ja olen seni ainult hommikul korra ookeanis käinud. Hoopis põnevam on mööda liivast randa kolada, kus pakutakse värsket puuviljamahla (12-15 krooni klaas), väga maitsvat mereandidega pastat (30 kr), kookospiimaga banaanipirukat (20 kr) jpm huvitavat.

Jõudsin Palolemi eile, kolmapäeva pärastlõunal. Öö vastu kolmapäeva möödus lennukis, mis seitse ja pool tundi Helsingi ja Mumbai vahet sõitis. Hommikul kohale jõudnud, vahetasin 400 eurot ligikaudu 25 000 ruupiaks (üks kroon on ligi neli ruupiat) ja sõitsin 40 krooni eest ettemakstava taksoga rahvusvahelisest lennujaamast kohalike lendude jaama.

Lennujaamas oli kohe saada pileteid paari tunni parast väljuvale Goa lennule. 800kilomeetrine Mumbai-Goa ots maksis 820 krooni. Ühtlasi ostsin aprilli alguseks ära odava (637 krooni) Jaipuri-Mumbai pileti. Goa-Delhi lennukipilet maksis ligi 2000 kr ja seda ma veel ei muretsenud.

Goa lennujaamast 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Palolemi randa jõudsin mootorratta tagaistmel. Taksoga oleks olnud 250 kr, mootorrattaga oli poole odavam.

Koht, kus ma Palolemis ööbin, on omapärane. Üsna suur, WC, duši ja keraamilistest plaatidest lavatsil asuva voodiga tuba. Maksis 75 krooni öö nagu teisedki Palolemi rannal asuvad hütid, aga näeb tunduvalt viisakam välja. Osas Palolemi hüttides iga eestlane ei ööbiks!

Küsisin kohalikelt, miks nad siia nii palju keraamilisi plaate on pannud. Ütlesid, et turistid tätoveerivad end ja nende peal on hea külm oma piinu leevendada. Õhtul nägin kitsehabemega noormehi, kes uhkusega igale vastutulevale neiule oma tätoveeringuid demonstreerisid. Õhtul selgus põhjus, miks head kohta odavalt pakuti – kõrval asuvas baaris lärmas muusika poole ööni.

Kui lõpetan, asun laupäevaks Goa-Delhi lennukipileteid otsima. Rongisõit võtaks 36 tundi. Ühes rannal asuvas büroos oleks 63kroonise vahendustasu eest juba kaubaks läinud, aga millegipärast ei saanud nad osta mulle sobival ajal (15.15-17.40) minevat Jet Line’i otselendu, vaid pakkusid varahommikusi pileteid.

Veel oleks võimalik sõita merele delfiine vaatama, külastada maitseainete farmi, vaadata koske jpm.

India peamine probleem on oskus valikuid teha. Enamik asju on võimalik, kõik võtab planeeritust natuke rohkem aega, aga laabub lõpuks ometi. Goa pole veel kõige räpasem osariik, põhja pool on mustust ja pealetükkivust kindlasti rohkem.

17. märts
Seljakott selga

Teet Roosaar

Kavatsen minna Indiasse. Üksinda, peaaegu kuuks ajaks. Täpsed kuupäevad on 18. märts kuni 11. aprill.

Miks üksinda? Tasapisi hakkasid rühmareiside rahvuslikud õhtusöögid, “lõhnaõlimuuseumid” ja vaatamisväärsuste uste tagant läbijooksmised närvidele käima. Üksi näeb rohkem ja maksad poole vähem. Töökaaslane lohutas: “Nõukogudeaegse elukogemusega inimene saab igal pool hakkama.”

Reisikirjade põhjal maksab kuu aega kestev India seljakotireis 20 000 – 25 000 krooni. Sellest võib maha arvestada Eestis elamise kulu – elu Euroopa Liidu väikeriigis muutub järjest kallimaks.

8. - 22. veebruarini korraldas Finnair seoses Tourestiga lennukipiletite sooduskampaania. Mumbai edasi-tagasi piletid algusega Tallinnast maksid 5971 krooni, Hiina piletid 1000 krooni rohkem. Eelistasin maad, kus inglise keelt rohkem räägitakse.

Finnairi koduleheküljelt inglise keeles lennukipileti ostmiseks oli vaja krediitkaarti. Kutsusin kolleeg Silja Joone kui kogenuma reisija igaks juhuks kõrvale, aga kõik oli lihtne ja loogiline. Poeg nägi Air Balticu kodukalt Rooma pileti ostmisega tunduvalt rohkem vaeva, kuni taipas, et ühte kohta on vaja linnuke panna.

Pilet ostetud, polnud enam tagasiteed. Saatsin tähitud kirjaga Helsinkis asuvasse India saatkonda passi, viisaavalduse, pildi ja 60 eurot. Paari päeva pärast helistati mobiilile – te olete ümbrikule märkinud ühe (töökoha), avaldusele teise (koduse) aadressi, kuhu pass tagasi saata. Kahe nädala pärast oli viisaga dokument käes.

Mõistlik on enne äralendu ligi kuuajane varu jätta. Kaks nädalat on keskmine viisa muretsemise aeg, vaktsineerimise tahavad arstitädid kuu enne reisi teha. Lasin end A-hepatiidi (400 kr), kõhutüüfuse (250 kr), teetanuse ja marutaudi (mõlemad tasuta) vastu vaktsineerida Pärnu perearstikeskuses, perearst kirjutas välja malaariarohu Malarone (351 kr 12 tk) retsepti.

Ostsin apteegist lisaks Malaronele veel 100grammise antiseptiku pudeli, kõhulahtisuse vastaseid kapsleid, Vietnami salvi, märgi salvrätte ja kõrvatropid. India aeg on meie omast 3,5 tundi ees, kell 20 tuleb magama püüda jääda ja kell 3.30 (seal 7.00) algab uus päev. Veel said muretsetud seljakott ja õhuke fliistekk, kogukulu enne reisi on ca 9000 krooni.

Olen teinud reisikava, millest enam-vähem kinni pidada. Interneti-aadressil http://www.makemytrip.com on avaldatud India siselendude graafikud, ühe lennu hind on 700 – 1500 krooni. Kavatsen neli pikemat otsa lennukiga teha, olevat pingevabam ja pileteid võrdlemisi lihtne saada.

Teekonna planeerimisel on olnud abiks eestikeelne foorum www.trip.ee ja 450 krooni eest Estravelist ostetud India Lonely Planet. Viimases on kõik vaatamisväärsused, kaardid, hotelli- ja restoranisoovitused, hoiatused jpm.

Midagi ette broneeritud ei ole. Sõidan Mumbai rahvusvahelisest lennujaamast siseliinide lennujaama, ostan Goa lennupileti (kui ei saa, lähen VT raudteejaamast öise rongiga), sõidan Goa lennujaamast takso või bussiga Palolemi ning otsin endale 98 kr öö maksva WC ja dušiga bambushüti.

Vaatame, kuidas plaanid õnnestuvad. Trip.ee`s kirjutas end eesti meheks nimetav inimene: “Isegi, kui Te ei ole loomult rändajad, tuleb püüda omal käel minna. Eriti lihtne on Mumbaist lennukiga Goasse edasi lennata. Kohapeal võtate ise elamise. Mingit mõtet ei ole lolli raha büroodele maksta.”

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: