Hiljuti valis Endla publik Lii Tedre Gladys Greeni rolli eest lemmiknaisnäitlejaks ning “Viimase näituse“, kus mängib Ago Andersongi, lemmiketenduseks. Ants Liigus

Põlvkondade suhted, elukriisid ja nendega toimetulek on selles loos põhilised ning puudutavad paratamatult meid kõiki. See on lugu, mis kord võib saada meie isiklikuks looks.

Peaosas särab Lii Tedre

Kenneth Lonergani näidendi põhjal valminud lavastuse keskne kuju on särav ja seltskondlik proua Gladys Green, kunagine advokaat, kes pensionipõlves peab väikest kunstigaleriid hubases Greenwitch Village’i nimelises koduses linnaosas New Yorgis.

Tegevuskoht ja tegelased asuvad meist kaugel, kuid nende probleemid on meile ometi lähedased.

Peaosas särab Lii Tedre. Tema Gladys Green on vormitud täpseks ja usutavaks. Tedre mäng on nauditav, ta on oma rollis sümpaatne ning loob reaalse pildi inimesest, kes füüsilisele kohalolule vaatamata aeglaselt kaob.

Etenduse kestel saab väljapeetud ja äärmiselt armastusväärsest daamist õnnetu inimvare. Traagilise muutuse põhjustaja on Alzheimeri tõbi. Kes veel ei tea, võib kavalehelt lugeda, et tegemist on aeglaselt süveneva närvisüsteemihaigusega, mis häirib tugevalt inimese igapäevast elu ning on nõdrameelsuse sagedasim vorm.

Gladys Greeni lugu raamivad tema tütrepoja Danieli selgitavad vahemonoloogid, mis esitatuna otse publikule peaksid vaatajale sügavalt mõjuma ning suunama pilgu endasse ja enda ümber.

Teist keskset tegelast kehastab Lauri Kink, kelle mängitud Daniel on abivalmis ja ideaalilähedane (lapse)laps.

Vanaema ja lapselapse suhtlusmustritele moodustavad turvalise tagala Gladyse tütar Ellen (Piret Rauk) ja tema mees Howard (Enn Keerd). Sellesse kohati reklaamiperelikku kooslusesse ei sulandu noor kunstnik Don Bowman (Ago Anderson), kellele lahke vanaproua lubab elamiseks ruumikese oma galeriist.

Kummaline Bowman tundub olevat määratud äpardumisele ning on sunnitud lõpuks alistuma, kuna tal puudub läbilöögivõime. Samamoodi tuleb Gladysel alistuda oma haigusele. Nii muudab alistatavus need kaks omamoodi sugulashingedeks.

Muhe õhkkond pingestub

Lavakujundus rõhutab algset sõbralikku ja helget atmosfääri. Küün mõjub koduselt ja hubaselt, samal ajal arvaralt ning kergelt. Rõdu kasutamine lisab liikumist ja dünaamikat üldiselt tekstil põhinevale lavastusele. Lava keskel asuv ümmargune laud koondab väikese hooliva tegelaskonna enda ümber.

Siingi on kaudselt rõhutatud armastavate suhete tähtsust. Melanhoolse alatooniga muusika toetab etendust tervikuna. Galeriis ripuvad vaid tühjad pildiraamid, Bowmangi näitab Gladysele oma ratastoolis õde tühjal valgel paberil. Olematud pildid on tähendusrikas raam Gladyse kurvale loole.

Vaba ja muhe õhkkond hakkab pingestuma, kui selgub, et vanaema peab oma galeriist loobuma. Gladyse dementsus süveneb, vaataja saab jälgida inimest hävitava haiguse progressi, mis on paratamatu.

Nii pere kui meditsiin on võimetud. Siiski jäävad lavastuses domineerima kokkuhoidmine, hoolimine ja kaine mõistus. Emotsioonide korrastatus ja vaoshoitus mõjuvad kohati isegi utopistlikult ning kui midagi ette heita, siis just kerget leppimist probleemiga. Kriisiolukorras oleks tõenäoliselt tunda veel suuremat pinget.

Lähedaste suhtumises oli hästi tuntav tüdimus ja korralik kohusetäitmine, kuid (ettetuntud) lein ja viimase piirini kruvitud emotsionaalne pinge, mis lähedase kaotusega paratamatult kaasnevad, mitte väga. Siiski annab lavastus kaudseid juhiseid leinaga toimetulemiseks. Kõlama jääb mõte mäletada inimest nii, nagu ta kunagi oli.

Kuigi etenduse publiku moodustasid enamikus vanemad inimesed, ei tuleks teha ennatlikke järeldusi, et tegemist ongi vanemale generatsioonile suunatud lavastusega.

Vastupidi: see inimlikke ideid kandev lugu peaks huvitama kõiki.

Loodetavasti pakub „Viimane näitus“ vaatajale parasjagu mõtlemisainet. Vähemasti neile, kel tänapäeva kiires tehisühiskonnas ei jää küllaldaselt aega oma lähedastele.

Mõtiskleda võiks näiteks sellegi üle, et kuigi paljudele tundub moraalselt väär panna oma vanem(ad) hooldekodusse, siis miks on hooldekodud vanureist tulvil ja trend ei näe neid ilusate-tarkade-osavate karjääriinimeste kõrval? Mõte “millal maksan eide vaeva“ peaks olema ju igasse kohusetundlikusse lapsesse kodeeritud.

Kas peaksime maksma ainult rahaga? Gladyse pere igatahes maksab hoolivusega ega pane teda hooldekodusse.

Lavastuses “Viimane näitus“ veab perekond vankrit vapralt lõpuni. Kuid kas see on kõige õigem? Ennastohverdav tegutsemine on küll üllas ja aukartust äratav, kuid kas keha eest hoolitsemine pärast vaimu surma ikka tasub eide vaeva?

Anu Jalas

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0