Kui noor autor kirjutab millestki muust kui hullusest, enesetapust, seksist ja vägivallast, pole ta päris normaalne. Jim Ashilevi vastab igas mõttes noorautori gostile.

Ashilevi esimene näidend “Nagu poisid vihma käes” sisaldab kõiki noorautorile kohustuslikke elemente nagu Vihiku/värskerõhu koolkonna skribentidele omast tugevat hämamisvõimet (vaata kolmandat vaatust).

Ehkki Noormetsa nimi lavastaja real on ohu märk, polnud tulemus üldse paha. Nüri järjekindlusega keskendumata ja lohisevaid tükke lavale vedav Noormets ületas ennast seekord tubli poolteise tunniga. Näidend kestis ainult natuke kauem kui kakssada minutit, aga mõjus nii, nagu oleks olnud tegu täispika tööpäevaga.

Termoterror

Mõte kasutada suvel pööningut näitemängu kohana on idiootlik. Teatavasti paistab taevas päike ja see saadanas kütab katusealuse nii kuumaks, et ilma ventilatsioonita sure või maha.

Pööningule astudes oli esimene pilt kavalehtedega lämbumist edasi lükata üritav publik. Õnneks oli esietenduse päeval suhteliselt pilvine ilm ja kiirabil polnud vaja sekkuda.

Igal juhul südame-, kopsu- ja muidu haigetel inimestel soovitan valida etenduse vaatamiseks külm ilm. Kehalised vaevused iseendast muidugi sobisid laval nähtud kannatusi võimendama, aga vint sai ikka kõvasti üle keeratud.

Miks kuradi pärast peab kunsti tarvitamine selline põrgupiin olema? Kas pole küllalt nendest kannatustest, mida toob endaga lavastaja võimetus olulist ebaolulisest eristada? Direktor ahju.

Muud vägivalla ilmingud

Kassipojad vastu seina, kutil kondid puruks, sundmasturbeerimine, vägivaldne süütuse kaotus, alandamine ja ahistamine. Kõik see kokku on hullumaja. Kogu see kehaliste ja hingeliste kannatuste galerii on mõjuv, iseäranis esimeses vaatuses. Eks pikapeale lähe tüütuks, aga milline kolme-pooletunnine etendus ei lähe?

Segiaetud ajaliin on tublisti abiks, kuid teise vaatuse kordused ja konstrueeritud dialoog kisuvad tempo piinlikult alla. Kolmas vaatus on tüüpiline eesti teater: kui ei leia lahendust, teed nalja ja näidend jälle tehtud.

Kuidas küll vanad lollid nagu Seikspiir ja Sohvoklees selle geniaalse lahenduse peale ei tulnud? Ainult vaata ja imesta!

Kahjuks jäi üht väga vajalikku liiki vägivalda väheks: need kohad, mis lavastaja oleks pidanud tulise rauaga välja kõrvetama, vohasid kaks tundi kauem, kui vaja oli. Hästi töötavat materjali oli tugev tund ja natuke oli võtta lõpustki, kus halb värss andis niisama koomilise tulemuse kui harrastusluuletajate hingepalangud.

Näitlejad olid

Noorte näitlejate kohta oli väga hea töö. Üldse ei jäänud õpilastöö muljet. Noored Rakvere kutid Helgur Rosental ja Erni Kask olid vägagi asjaks ning Tambet Seling ja Kaili Närep tegid kindlalt oma parimatest rollid. Indrek Taalmaa on alati hea. Näitlejate poolt oli kõik, nagu peab.

Ka kunstnik oli, Silver Vahtre ülestõstetavad puurivõred toimisid iseendast hästi, aga nende pidev kangutamine ja riivistamine hakkas peagi närvidele käima. Teame, et hullumaja, saime juba aru, et välja ei pääse. Milleks üht ja sama asja iga viie minuti tagant korrutada? Tüüp, kes pidevalt sama jora ajab, pole üldse huvitav.

Aga kas sellel ajal mingi mõte oli? Vaevalt.

Noortel on probleemid, aga paraku on need ainult noorte probleemid. Mis on kõik see masturbeerimine kapitalismi kuritööde või täiskasvanute dementsuse kõrval? Esita murdeea paineid kui hirmsate ja veristena tahad, ikkagi on see sääse pirin mu kõrvus.

Uus autor olemas

Tore, kui huugavatest Vihiku literaatidest midagi enam-vähem talutavat välja tuleb. Komponeerimisvõime on olemas, arusaamine sellest, et seks ja vägivald müüvad, samuti. Ma ei näe Jim Ashilevi karjääril ühtki muud takistust kui mõõdutunde puudumine ja haiglane mölapidamatus. Mölin - see ei ole kunagi kunst, ja mis veel kurvem, see pole alati meelelahutuski.

Ashilevi on paljutõotav autor, kui ta mõne toimetaja või aruka lavastaja kätte juhtub, saab kindlasti asja. Võimed olemas, aga - nagu sportlastel - on peale võimete tarvis aju ja kogemusega kokkupandud treeninguplaani. Seda plaani ma ei näe, ja kust neid kirjanike treenereid võttagi? Enamik kogenud näitekirjanikke on samuti tüütud põhulõuad.

Väga hea, et Kivastiku ja Tätte kõrvale kasvab veel mõni autor, tõesti ei jõua enam samu nägusid kannatada, on tunne, nagu oleksid süldibändiga maailmaturneel kaasas, igal laval sama jama.

Samal ajal on Ashilevil Urmas Vadi tasemele veel valgusaasta või kaks. Keegi ei saa öelda, et enam pole kusagile edasi minna. Nii et soovitan esimest vaatust, aga vihmase ilmaga, kolmas käib ka. Vahepeal tolmab nagu külatee põua ajal.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1.8