Homme esietendub Endla teatris Nikolai Gogoli komöödia “Revident”.

Lavastaja Tiit Palu, oled lavastanud nii mõnegi eesti kirjandusklassikasse kuuluva teksti, aga maailmaklassikat veel mitte. Miks valisid maailmaklassika debüüdiks just Gogoli “Revidendi”?

“Revident” räägib täpselt nendest asjadest, mis praegu toimuvad. See pole värssnäidend ja selles pole mõõgavõitlusi. Žanr on küll komöödia, kuid tegelikult on selles tekstis kõik tõlgendusvõimalused. Oluline, et sai koostada suure trupi esmaklassilistest näitlejatest. Teksti oli lihtne kanda tänapäeva ja leida tekstisündmustele vasteid meid ümbritsevast elust.

“Revidenti” on lavastatud väga paljudes stiilides ja tihti on see tekst olnud teatriuuendajate repertuaaris. Milles seisneb sinu arvates selle 1836. aastal kirjutatud näidendi universaalsus?

“Revident” on vene teatri “Pisuhänd”, vene publik tunneb seda teksti nii hästi, et olulisem on olnud see, kuidas mingit sündmust mängitakse ja kuidas sõnu öeldakse. Seepärast peab “Revident” olema alati teistsugune, sest tal on suur eelnevate lavastuste kontekst.

Muus maailmas tehakse “Revidenti” ikka traditsiooniliselt. Ka mind pole eelnevad Eestis tehtud lavastused seganud. Samuti oleme näidendit poole võrra kärpinud, mida jälle Venemaal teha ei saaks.

Näidend räägib sellest, kui närune on olla inimene, kes peab sõltuma sellest, mida elu pihku poetab. Kahjuks on just võimulolijatel suurimad kiusatused, see oli nii Gogoli ajal ja jääb nii igavesti.

Mitut “Revidendi” lavastust oma elus ise oled näinud, kui palju need on mõjutanud?

Mina nägin “Revidenti” esimest korda 1986. aastal Vene teatris, kui minu vene keele õpetaja Oleg Kravtšenko Tallinna reaalkoolist ütles: kes tahab tunnistusele nelja, peab seda vaatama. Hiljem olen näinud veel kolme või nelja lavastust.

Komöödia poolega on nii, et pole õelamat teksti kui “Revident” ja seda ei saa teha lihtsalt komöödiana. Aga see, kuidas tegelased kiiresti muutuvates olukordades kohanduvad, võib küll naljakas olla.

Olukordadega kohanemisele oleme pööranud suurt tähelepanu meiegi ja mina isiklikult pole aastaid nii palju naerda saanud.

Gogol on kirjutanud, et naer on kirjaniku (lavastaja) ja lugeja (vaataja) moraalne kohtumõistmine maailmas valitseva kurjuse üle. Kas oled sellega nõus?

“Revidendi” puhul usun seda kehtivat ja selle poole oleme püüelnud.

“Revidenti” saab vaadelda nii komöödia kui tragöödiana, kumba selles sinu jaoks rohkem on?

Kui proovid olid alanud ja siis korraga sattusid revidentide küüsi üks endine ja pisut hiljem praegune linnapea, sattusime olukorda, kus pidime uuesti sõnastama, mida teeme. Oleksime võinud teha päevakajalise satiiri või hoiduda meelega kõigist tekkida võivatest vihjetest. Valida oli täieliku pilkamise ja maailma kõige igavama lavastuse vahel.

Saime siiski ebamäärasusest jagu ja töötasime nende võimalustega, mida näidend ise pakkus. Aga kuidas me neid võimalusi ära tundsime ja kasutasime, on loomulikult osa selleski, et õnneks või õnnetuseks elame niisuguses linnakeses nagu Pärnu.

Kui peaksid mõne lausega kokku võtma oma lavastuse esteetika, siis kuidas seda teeksid?

Laval on ainult see, mis hädavajalik. Kärpisime näidendit, kunstnik Silver Vahtre tegi lihtsa, aga väga mõjusa kujunduse. Kasutame kõrvuti mitut mänguvõtet: realismi, groteski, palagani. Muusikalises kujunduses on valdav venekeelne rokk.

Gogoli näidendi kandvate tegelaste, linnapea ja Hlestakovi rolli on eesti teatriloos lahendatud erinevalt: näiteks Paul Pinna ja Ants Eskola komöödiale omaselt mänguliselt ja teatraalselt 1936. aastal, Kaljo Kiisk ja Roman Baskin tõsisemalt ja satiirilisemalt, peidetumate ja kalkuleerivamate eesmärkidega 1987. aastal. Millised on linnapea ja Hlestakov a. D. 2008 Endla teatris?

Hea meelega jätaksin tõlgendamise teistele. Minu jaoks sai tükki tehes selgeks nii mõndagi sellest, kuidas võim toimib: kuidas töötab ringkäendus ja kuidas ühel hetkel pole enam tagasiteed. Sain teada sedagi, et vähemalt see seltskond, kes töötab teatris, mõtleb ühtemoodi.

Seda hämmastavam on, et valdav mõtteviis – või vähemalt see, kuidas see ellu on viidud, – on midagi hoopis muud. Kuidas see nii saab olla ja mis juhtub inimestega võimu juures, seda “Revident” uuribki.

Triinu Ojalo, Endla teatri dramaturg

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: