Minu esimene klassiekskursioon

, klassijuhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanalinna kooli klassireis Otepääle.
Vanalinna kooli klassireis Otepääle. Foto: Erakogu

Olen esimest aastat klassijuhataja. Meie klassi Otepää reis oli mu esimene ööbimisega reis õpilastega ja ma ei osanud midagi karta, arvasin, et kõik läheb suurepäraselt. Kui ilmnes, et pean olema ainus täiskasvanu reisil, imestasid kolleegid Pärnu Vanalinna põhikoolist, et küll ma olen julge, kui sellise suure ja testosterooni täis klassiga aktiivseid tegevusi tegema lähen. Mõtlesin, et mis mul ikka karta.

Olime Lõuna-Eestis, käisime Otepää seikluspargis, kus õpilased panid end proovile, avastasid endas uusi tahke ja tegid julgustükke. Enne seiklusradadel ja Lõuna-Eesti orgude kohal lendamist tutvusid õpilased Otepää linnaga. Hiljem läksime Annimatsi puhketallu, mis asus metsade vahel looduse rüpes. Seal said õpilased ringi joosta ja möllata, palju jõudsid, julgemad noormehed käisid kohalikus järves ujumas. Tegime korraliku grilli ja mängud jätkusid veel pimedaski.

Reisi ajal olid õpilased nagu kohe koolivaheajale pääsevad lapsed ikka: energiat täis, aktiivsed, jutukad. Jah, kui olime seikluspargist füüsiliselt väsinud, grillimisest kõht täis, õhtutunnid kukile vajumas, juhtus muudki. Ühes tüdrukute toas lahendati naiste probleeme, nirisesid pisarad ja vihast paukusid uksed, ühes poisteseltskonnas oksendati energiajoogi ja rasvaste vorstide koosmõjul tekkinud halvast enesetundest, kuni kella kolmeni öösel joosti tubade vahet ja vahetati magamiskohti.

Aga kõik need olid vaid tibatilluke osa sellest, kui palju me tegelikult kogesime ja kui hästi noored end tundsid. Noored naised said oma erisused lahendatud juba poole tunniga ja oksendaja õppis oma lollusest. Aga kõik see on osa suureks kasvamisel ja kogemuste kaudu õppimisel.

Mina jäin klassireisiga väga rahule ja õpilased olid õnnelikud. Koolis vahetundide ajal ei näe me muud kui õpilasi telefonis mängimas või Facebookis. Puhketalus joosti aga nagu segased mööda Lõuna-Eesti künkaid, mängiti jalgpalli ning tõde ja tegu, käidi ujumas, tehti lõket, sõbrustati kohaliku koeraga. Kilkeid ja jooksumüdinat oli vist kilomeetrite kaugusele kuulda. Puhketalu omanikud lubasid seda, sest olime seal ainsad ja nad saavad lastest väga hästi aru – las nad jooksevad ja lõbutsevad.

Eriti uhkeks tegi meid see, kui bussijuht, kes on palju olnud sohvriks klassiekskursioonidel, tunnustas päris mitmel korral, et see on parim klassiseltskond, kellega ta on pidanud koos reisima. Keegi ei virisenud, oldi üksmeelsed, sõnakuulelikud, rahumeelsed ja lõbusad. Sama tagasiside tuli ka Annimatsi puhketalu omanikult – väga asjalikud ja tublid lapsed. Poisid askeldasid grilli kallal, tüdrukud seadsid pesasid sisse, mänge mängiti koos.

Ilmselgelt ei suuda keegi kaks päeva järjest ärkvel ja aktiivne olla ning tagasisõit Pärnusse kulges vaikuses ja unenohinas.

Kui järgmisel aastal lõpureisile lähme, siis tean, mida selle klassiga üksi minnes kartma peaks – mitte midagi. Lihtsalt suurepärane koostöö ja imelised noored inimesed! Järgmiseks aastaks tehti ka juba plaane – siis võiks olla ära kaks ööd.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles