Enam ei tohiks lasta meie võimuritel avalikkuses makroökonoomilist populismi viljelda, viimane aeg on neile välismaalt tohtrid kutsuda.
Ülo Ennuste: Ükski valitsus poleks toiminud paremini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas parempoolne valitsus oleks teist liiki majanduspoliitikaga suutnud Eesti erasektori hävingust päästa? Taevane arm, ammu on selge, et ei mingil meie valitsusel poleks olnud makroökonoomilist kompetentsi senisest kvaliteetsemat majanduspoliitikat sihistada, veel vähem seda teostada.
Tõsi, just erasektoril on ligemale kolmandik triljonit välisvõlga veskikivina kaelas, kuid sisuliselt kisub see kogu riigi reitingu alla, sest võlg on ju riigi peamise maksumaksja kaelas. Muide, kas ei ole meie rahvatulu elaniku kohta langenud juba alla seda vaesuse taset, kus riigi demokraatia võib hakata kaduma, innovatsioonivõimest rääkimata?
Muidugi võib poliitik või ajakirjanik ja televisiooni saatejuht oma teksti vägevalt intellektuaalselt pikkida sõnadega ”üldine allakäik”, ”kollapsisse kukkumine”, asendusteemana ”somaallaste sissevedu”, kuid omamata soliidset tõsiteaduslikku makroökonoomilist teadmiste baasi, ei saa need tegelased kunagi mõistma Eesti praeguse olukorra kogu traagikat.
Nimelt on rahvusliku majanduse iseseisva (sic!) jätkusuutlikkuse tõenäosus vabalanguses eeskätt võimkonna makroökonoomilise asjatundmatuse tõttu, vaatamata kümnetele miljarditele eurotoetustele koos nende juurde antud kasutuskriteeriumidega. Ei, ikkagi oli neil vaja inflatsioon ajada viiekordseks, võrreldes Maastrichti kriteeriumiga (2008). Oli tarvis sellega hävitada majanduse konkurentsivõime, alla suruda teadus ja arendustegevus, võrreldes Lissaboni strateegiaga. Oli vaja ajada majanduslik ebavõrdsus barbaarseks, kõrvutades Laekeni indikaatoritega. Muuta tulumaksusüsteem mõttetult regresseeruvalt tasakaalustamatuks (nullkapitalitulu maksud), lasta hargmaistel pankadel vastutustundeta siin turu haaramiseks laiata.
Muide, siirderiigi puhul oleks pidanud peale Maastrichti silmas pidama Washingtoni konsensuse arvukaid kriteeriume (jooksevkonto defitsiit olgu alla kuue protsendi, meil oli see aastaid kordi ületatud).
Kindlasti ei ole meie rahval sellest kõigest võimalik enam ise välja pääseda (eriti arvestades nii etnilist lõhestatust kui sisemaise kapitali kaalukat kuulumist välisomanikele), seega tuleks kibekiiresti paluda Brüsselist sotsiaalmajanduslikku teadusabi. Enne seda pole mõtet Euroopast anuda kümneid miljardeid toetust, sest mis nendega teha praeguse võimkonna makromajandusliku mentaliteediga stiilis ”meie riik ei või ju ise töötutele töökohti luua, seda tehku meie eelistatud eraettevõtjad ning välisinvestorid”. Taevane arm, meie ettevõtjad on enamikus ametis koondamise ja koos välisinvestoritega siit kapitali väljaveoga (maksustamata kujul). Kokkuvõttes on tegemist rahvamajandusliku jätkusuutlikkuse potentsiaali vähendamisega.