„Mandel ja merihobu“ ja paralleelreaalsused

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme väga õrnad. Oma reaalsusega teise omasse sisse sõites võime nii haiget teha kui haiget saada.
Oleme väga õrnad. Oma reaalsusega teise omasse sisse sõites võime nii haiget teha kui haiget saada. Foto: Mats Õun

Kaite O’Reilly ei käsitle oma teostes puudega inimesi ohvrina, nagu kunstis tavapärane. Ka nende igapäevaelust leiab ta humoorikaid seiku ja positiivset.

„Mandel ja merihobu“ käsitleb mälukaotuse teemat.

Et alustada algusest, tuleb tõdeda, et selle artikli ideest teostuseni on kulunud nii pikk aeg, et vahepeal olen kogetuga (Kaite O’Reilly „Mandel ja merihobu“ Endla Küünis Andres Noormetsa lavastuses, muusika- ja lavakujunduses) mitu suhet võtnud ja ega ma tegelikult teagi, kuhu see kirjutis mind lõpuks välja juhatab.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles