Juhtkiri: Enesehävitamine

Arvamustoimetus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pärnu Postimees

Tänavune suvi pole Eesti inimestele hästi mõjunud. Käib totaalne enesehävitamine. Meil on juba 40 uppunut ja tubli pool suve veel ees. Joomase peaga ennast, sõidukaaslasi ja teisi liiklejaid hauda, koomasse või ratastooli viinuid ei julge kokku lugema hakatagi.

Võimalik välisvaenlane sureks naeru kätte, nähes, kuidas eestimaalased ennast ise hävitavad.

Traagikat süvendab seegi, et uppunud ja liiklusõnnetustes elu või tervise kaotanud on olnud kas oma täiskasvanuelu alguses või parimates aastates.

Tuntud lauluski öeldakse, kuidas vodka varblasest võib teha kotka, ja vanarahvaski teadis, et viin on tarkade jook, aga kuidas meil õnnestub kollektiivselt endid nii soodaks juua, et seltskonnas ei leidu kedagi, kes 40 kraadi auru all autosõidu maha laidaks, ei saa küll aru.

Ilmselt on meie surmastatistika taga postkommunistliku ühiskonna süvenev väärastumine. Nõukogude ajal püüti kooliõpilasi kohustuslikus korras ujuma õpetada. Täielises Eesti Vabariigis – Pärnu pole siin mingi erand – teevad ujulad viimaseid hingetõmbeid, veel toimivad on ülerahvastatud.

Vanarahvas ütles: võta pits ja pea aru. Pits(e) võetakse küll ja hoogsalt, kuid oskus aru pidada on läinud. Endid ja teisi surnuks sõitjatel pole olnud korralikku lastetuba, mugandunud kool piirdub paremal juhul õpetamise, kuid mitte oluliste väärtuste ja arusaamade kinnistamisega, väikese karistuse või isegi pelgalt ehmatusega pääsevad roolijoodikud näevad, et Eesti ühiskond neid sallib ja hoiab. Nullsallivus, millest kunagi räägiti, on unustatud. Surm võib vees ja teedel pidada rikkalikku lõikuspidu.

Muutmata ühiskonna hoiakuid ja suhtumisi, ei muutu Eestiga midagi. Väike ja lakku täis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles