Et mitte jätta kõigist noortest muljet kui vastutustundetutest valevorstidest, rääkisid kolm gümnasisti, miks nad langetasid otsuse alt vedada oma potentsiaalseid tööandjaid.
Kolm neidu põhjendavad oma tööst loobumisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Ilmselt võiks mindki pidada ebausaldusväärseks töötajaks, et ma niimoodi ära ütlesin, kui olin lubanud tulla ja koolitustelgi käinud. Avamistähtaeg lükkus pea kaks kuud edasi ja mulle see enam ei sobinud, et saan põhimõtteliselt ainult augustis töötada. Seetõttu ütlesingi neile, et lähen mujale,” rääkis Kati Kuura, kes pidi eelmisel suvel minema tööle kohvikusse, mis nädal tagasi tähistas oma esimese tegutsemisaasta täitumist.
“Töötasin siis hoopis kahel töökohal – jäätisemüüja ja toateenindajana, sest raha oli vaja. Alaealisel on väga raske head tööd leida. Kui midagi pakutaksegi, on see ainult abitöölise koht. Selles mõttes oli mul see aasta kindlasti kergem,” rääkis neiu, kes nüüd täisealisena töötab ranna rajoonis juba mitmeid aastaid tegutsenud kohvikus ettekandjana. “Sealt ma enne suve lõppu ja viimase gümnaasiumiaasta algust ära tulla ei kavatse,” kinnitas Kuura.
Neiu paralleelklassiõde Lisanna Laanela koolitusteni ei jõudnud. Pärast paaritunnist proovimist otsustas ta kohe, et talle see ei sobi.
“Tööpäev hakkas varavalges ja lõppes kaheksa tundi hiljem, siis oleksin pidanud veel sööma ja vähemalt tunnikese seedima. Trennis läheb mul samuti päris kaua, seega jõuaksin koju õhtul. Pärast väsitavat päeva loota, et jõuaksin tegelda veel muude asjadega, on naiivne. Arvestades veel seda, et järgmisel hommikul pean tõusma enne kukke ja koitu. Kui mul pea kümme kuud on poole tihedam ajakava, miks ma peaksin tahtma ennast suvelgi rihmaks tõmmata?” arutles Laanela.
Puhkamiseks peab aega jääma
Neiu mõtles veel kevadel, et osa suvest käib ta tööl. Pärast üht päeva proovimist hotelli hommikusöögilaua teenindajana otsustas ta sellest plaanist loobuda. “Seal olid toredad kolleegid ja töö ei tekitanud trotsi, aga just see ajakulu pani mind kahtlema. Mõtlesin, et palk ei kaalu siiski vabadust üles. Kui tahan sügisel poolmaratoni joosta, pean juba praegu selleks treenima,” valgustas Laanela, miks ta otsustas vähemalt veel see aasta tööturult kõrvale jääda ja pühendada suve trennile. Tema sõnade järgi just leitsakuga ongi parim joosta.
Praegu käib neiu hommikul trennis või autokoolis ja siis on päev vaba. Nüüd soojade ilmadega veedab ta selle enamasti liival peesitades.
”Töö kõrvalt jõuaksin randa ilmselt suve jooksul paar korda, sest vabadel päevadel peaksin unetunde tasa tegema ja jalgu puhkama,” on ta oma otsusega rahul.
Kodus on kõige parem
Laanela klassikaaslane Karolin S põrutas juuni alguses välismaale tööle, alguses plaanis ta seal olla augustikuuni, ent naasis juba juuni keskel.
“Tahtsin proovida midagi uut ja teistsugust. Läksin Korfule, kus hakkasin viietärnihotellis tööle meelelahutajana. Minu ülesanne oli korraldada üritusi, suhelda puhkajatega ja lõbustada lapsi. Peagi tekitas minus vastumeelt see võlts naeratamine ja igale möödujale ühe ja sama viisakuslause kordamine. Pikad töötunnid, 40kraadises kuumuses aktiivne liikumine ja turistide meele järgi olemine, umbkeelsed prantslased ja napp uneaeg ei olnud väärt sinna jäämist,” rääkis Karolin oma sealveedetud kahest nädalast.
Vahepealse aja veedab neiu puhates ja asub juuli lõpust tööle Lottemaal. Siiski on Karolin oma välismaal oldud ajaga rahul: “Oma ettevõtmist ei kahetse ma aga absoluutselt – tutvusin paljude toredate inimestega ja sain väga hea kogemuse.” Eelnevad neli suve on neiu veetnud kodukandis teenindussfääris töötades, seega naudib ta puhkust väga.
“Mõni hommik ärkan üles ja otsustan, et just täna sõidan pealinna või vanaema juurde. Eelmistel aastatel pole ma sellist luksust saanud nautida, vaid olen pidanud töögraafikuga arvestama, ” on Karolin rahul. “Terve elu saan ma ju töötada, praegu on minu põhiülesanne koolis õppida. Olemaks selles edukas, pean suvel end natuke lõdvaks laskma.”