Palaval suvel võib asfaltkatte temperatuur tõusta 50 kraadini. Maanteeameti andmetel on Eestis mõõdetud asfaldikatte rekordtemperatuuriks 57 kraadi, kuid välistatud pole veel kõrgemad temperatuurid.
Miks teede ja tänavate katendid higistavad?
4. august 2014, 11:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuumadel ilmadel higistavad reeglina vaid pinnatud teelõigud. Kui pindamata asfalt peaks higistama, on põhjuseks liiga suur bituumenisisaldus või pooride puudumine asfaldis. Poorid annavad asfaldile elastsuse. Kõrge temperatuuri juures materjal paisub ja pooride maht kahaneb, samuti aitab poorsus elastsel materjalil koormust vastu võtta.
Asfaldi sideaine (bituumeni) pehmenemistäpp, st temperatuur, kus bituumen muutub pehmeks ja võib koormuse all tõusta teepinnale, on enamkasutatud bituumenitel vahemikus 43-51 kraadi, mistõttu päikeselisel kuumal päeval ongi asfaltkatted pehmed. Tõsi, võimalik on kasutada jäigemat bituumenit, mis kannatab paremini kuumust, kuid jäigem bituumen praguneb talvel. Täiendavalt võimaldavad bituumeni tööskaalat suurendada polümeerlisandid, millest enim kasutatav on sünteetiline kumm.
Nagu juba öeldud, higistavad eelkõige pinnatud teekatted. Pinnatud lõikudel on enam ohustatud ristmikualad, kus sõidukid pidurdavad ja kiirendavad ning tirivad pindamise killustiku teekattelt või suruvad soojade ilmadega pindamiskillustiku asfaldisse.
Pindamisel kasutatakse vedelamaid bituumenimarke, sest jäigemad pragunevad talvel kiiresti. Teekatte kvaliteeti on võimalik parandada polümeerbituumeni baasil toodetud emulsioone kasutades, kuid paraku on need oluliselt kallimad ja tehnoloogia kapriissem, sest retsept peab olema täpne, vihmahoog valel ajal võib muidu hea tulemuse täiesti rikkuda.
Kui võrrelda Eesti teede olukorda aastate eest ja praegu, on see selgelt paranenud: pindamistehnoloogiast peetakse paremini kinni ja tehnika on täpsem. Teiste riikidega võrreldes tuleb võrrelda vaid samasuguse tehnoloogia kasutamist. Pindamise eesmärk on ju parandada katendi ülakihi haaret ja katta mikropraod, mitte ainult edasi lükata teekatte ülemise kihi asendamist. Paljudes riikides pindamist ei kasutata, vaid defektide ilmnemisel asendataksegi ülakiht, mis mõistagi tähendab suuremaid teehoiukulusid ja vähem probleeme teekasutajale.
Tihti on higistamise põhjuseks pindamisele eelnenud katendi remondivõtted, näiteks liigne bituumenisisaldus asfaldi lappimisel või koguni varasema katendi konstruktsioon, näiteks põlevkivibituumeniga mustkate – teehöövli ehk greideriga külmalt teel segatud kate.
Nagu eeltoodust järeldada võib, annab katete higistamist vähendada, kuid see eeldab polümeerbituumeni ja selle baasil toodetud emulsioonide (bituumeni vesiemulsioon, millest vesi paigaldamise järel välja aurub) kasutamist, mis aga maksab rohkem ja vajaks senisest põhjalikumat uurimist.