Haiglad vajavad väga-väga verd

Martin Laine
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvereporter loovutas verd, et päästa vajadusel elusid.
Suvereporter loovutas verd, et päästa vajadusel elusid. Foto: Urmas Luik

Puhkuste perioodil kahanevad verevarud haiglates alati, õnnetusi on aga suviti rohkem ja seetõttu on haiglate verevajadus tavapärasest hoopis suurem. Haiglad vajavad doonoreid väga.

Pärnu veretalituse juhataja Alli Tiik kinnitab, et verekogumise väljasõidubrigaadid on puhkusel ja seetõttu käib verekeskuses doonoreid suvel vähem. Samuti juhtub rohkem õnnetusi ja linnas viibib ohtralt suvitajaid.

Tiigi ütlust mööda võib kohalikul tasandil anda löögi seegi, et 2011–2013 vähenes Pärnu elanike arv umbes 8200 inimese võrra. “Nende seas võis olla doonoreidki, kes kolisid näiteks välismaale,” sõnab ta.

Näiteks teisipäeval oli kriitilises seisus B+ veretüübi varud. Pärnu veretalituse juhataja jutu järgi olid haiglates hiljuti raskemad juhtumid ja seda tüüpi verd läks kasutusse mitme annuse jagu. Vajadus vere eri tüüpide järele muutub iga päevaga.

Pärnu vereloovutuskeskuses on kohal ülemarst ja Eesti verekeskuse juhataja Riin Kullaste, kes räägib, et veri säilib umbes 35 päeva ja seetõttu ei saa talvel suveks verd ette varuda.

Tiik paneb inimestele südamele, et vereloovutus on heategevus ja doonorid on väga oodatud. “Doonorid on elupäästjad ja sinagi oled varsti elupäästja,” sõnab ta suvereporterile, kes tahab esimest korda verd loovutada.

Nõudmised kaitsevad doonorit ja vere saajat

Esimest korda verd loovutades tuleb kindlaks teha, kas tervis on heateoks ikka korras. Kõigepealt tuleb täita vorm, kuhu on ritta pandud hunnik küsimusi põetud haiguste ja tervise kohta.

“Need nõuded on selleks, et kaitsta doonori enda tervist ja potentsiaalset abisaajat,” selgitab Tiik.

Pärast seda võetakse doonorilt näpust verd ja vaadatakse, mis tüüpi see on ja kui suur on hemoglobiini tase. Liialt madal hemoglobiini tase on probleem ligemale viiendikul Eesti rahvast, väidab verekeskuse koduleht. Sellised inimesed kahjuks doonoriks ei kõlba.

“See kõik on harjumustes kinni: kui palju keegi joob ja mida ta sööb,” kirjeldab Pärnu verekeskuse juhataja.

Õnneks olid näidud normis ja veretüüp B (pluss või miinus, see selgub edasistel uuringutel), mida läks teisipäeval eriti vaja.

Nii jõuabki järg selleni, et tuleb suunduda veretalituse kolmanda korruse ooteruumi. Seal tervitavad rõõmsad tädid, kes näitavad üles suurt hoolivust.

Laual on kandik küpsistega, seina ääres mahla-, vee- ja kohviautomaat. Nimelt peab enne vereloovutust jooma külma, pärast aga sooja jooki.

Verekeskuse koduleht soovitab samuti, et enne vereloovutust peab päeva jooksul ohtralt sööma ja jooma, muidu võib suurem iiveldus olla.

Kaamele näole vett ja nuuskpiiritust

Sõstramahl joodud, kutsub töötaja doonori toolile istuma ja vaatab, kuhu oleks hea teha torge. Vähenähtavad veenid on suur peavalu. Tükk aega kaheldes lükkab õde nõela veeni. “Ilusti leidsin üles,” ütleb ta.

Nüüd peab pumpama, ikka käsi rusikasse ja lahti. Veri hakkab voolama. Moodne kaadervärk saab aru, kui veri voolab liiga aeglaselt või ülearu kiiresti.

Töötajad hoiavad aga tähelepanu. “Me peame aktiivselt suhtlema, et aru saada, kuidas doonor end tunneb,” põhjendab ta. Turgutuseks antakse ülekande ajal vett ja topitakse nina alla nuuskpiiritust, kui vaja.

Nii lähebki. Nägu hakkab valgenema, tädi pakub vett ja lõpuks lükkab nina alla sideme nuuskpiiritusega. Olemine elavneb ja põsed muutuvad varsti taas roosaks. Enesetunne on tugevalt seotud sellega, kuivõrd on tunda hirmu või paanikat.

Verevõtmise ajal räägib meditsiinitöötaja, kuidas neil käib inimesi, kel suur tahtmine doonor olla. “Kord käis siin üks 22aastane, kel oli eesmärk saada kõige nooremana Eestis kokku 100 vereloovutust,” jutustab ta.

Protseduur kestab umbkaudu seitse minutit. Masin saab ise aru, kui kogus on piisav. Pärast seda viivad töötajad doonori ooteruumi küpsist sööma ja pakuvad kohvigi.

Doonoriks mine kas või tööpäeval

Taastumisaeg on umbes 15 minutit. Nii kaua peaks rahulikult istuma. Päeva jooksul ei tohiks enam vereloovutus tunda anda. Küll tuleb olla ettevaatlik kuumade ilmadega. Seetõttu ei tee paha oodata igaks juhuks rohkem kui veerand tundi. Nii kinnitavad vereloovutuskeskuse töötajad.

Riin Kullaste teavitas, et verd võivad naised loovutada umbes kolm korda, mehed aga neli korda aastas. Ta selgitas, et iga kolme-nelja kuu tagant on inimese veri taastunud sellisesse olekusse, nagu see oli enne vereloovutust.

Pärnus saab verd loovutada aadressil Metsa 1 esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel 8–13, teisipäeval ja neljapäeval 13–17. Kui muretsete, et ajad kattuvad tööajaga, tõttab appi Eesti seadustik.

Vereseaduse põhjal on doonoril õigus saada tööandjalt vaba aega vere loovutamiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles