Parodist „Weird Al“ Yankovic on üks neist popmuusika fenomenidest, keda on täiesti võimatu paberil lahti harutada, ehkki nii mõnigi akadeemik on seda viimase pea nelja aastakümne jooksul üritanud teha. Rafineeritum ja peenem kui meie oma Bläck Rokit või Meie Mees, on „Weird Al“ hakkama saanud albumiga, mis kutsub muusikamaailma inimesigi mütsi kergitama.
Tellijale
“Weird Al” Yankovic, “Mandatory Fun”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Mandatory Fun“ mahutab albumi jagu praegu raadios kõlavate suurte hittide paroodiaid. Teiste hulgas on „Weird Al“ oma käe järgi ümber teinud sellised hitid nagu Robin Thicke’i „Blurred Lines“ („Word Crimes“), Lorde’i „Royals“ („Foil“) ja Pharrelli „Happy“ („Tacky“). Sealjuures on „Weird Al“ lihtsa riimipõhise paroodialüürikaga otse naelapea pihta lajatanud.